Kui pisike Pusa 1990. aastal Maris Viisimaa perre võeti, kehtis veel rubla ning vabariik polnud taastatud. Praegu on Saku vallas Tammejärvel elav kass suure tõenäosusega Eesti vanim kodukass.

Punakas Pusa näitab kohe kohtumise alguses iseloomu. Kui perenaise lapselaps Karl-Gustav kassi süles välja toob ja majaterrassile paneb, pistab ta varsti plehku. Pereisa toob Pusa tagasi. “Kass on, jah, kange. Meie koer on paika pandud. Kui ta tahtis tulla maja ette, siis tõusis Pusa tagumistele käppadele, sättis suu rombi ja tegi säru,” räägib Viisimaa. Ka majapidamise teine kass on välja drillitud. Enne ei tohi liigikaaslane süüa, kui Pusa on ise kõhu täis saanud. Samas võivad naabrite kassid aias kõndida. “Pusa sööb sama toitu mis meiegi,” jätkab Viisimaa. Erilised lemmikud on aga juust ja oliivid. Viimaseid ei pista kass kohe nahka, vaid mängib nendega. “Nagu hiirtega. Järelikult on hiired oliivimaitselised,” naerab Maris.

Aitas raskustest üle

Kuidas Pusa 25 aasta eest Maris Viisimaa peresse sattus? Perenaine räägib, et tal oli toona raske aeg: matta tuli mitu lähedast inimest. Keegi kolleegidest siis soovitas enda suvilas elavaid hulkuva kassi poegi. “Loom toob hingerahu tagasi,” kõlas õpetus. Ühel päeval tõigi kolleeg punaka kassipoja ning perenaine andis vastu sukanõela. “Hingerahu sain varsti tagasi,” lisab Viisimaa.

Alguses oli loom pettumus. “Kassipojad on ikka sellised nunnud ja armsad. Aga Pusa oli pika ninaga ja kõrvadega, peenikese sabaga loom. Aga varsti muutus kass armsaks,” meenutab naine. Toona elas pere veel Rahumäel ja kass pidi jääma koduseks. Siis võeti ette ka ainus arstilkäik, et jätta Pusa isarõõmudest ilma. “Ta karjus kogu tee autos,” ütleb naine.

Tõbedest pea puutumata

Kas kass on siis kõik need aastad terve olnud? Päris nii see pole. Aastate eest sõi Pusa metsloomadele määratud marutaudipala ning jäi haigeks. Siis oli loom kolm päeva ja kaks ööd kadunud. “Mees läks ühel päeval maja taha vaatama ja kass oli seal. Ta oli väga nõrk. Paar päeva oli Pusa toas ning varsti ta kosus,” räägib Maris. Sellest ajast pole tõbesid olnud. Küll on vanadus võtnud kuulmise. Aeg-ajalt vaevab Pusat ka nohu ning aastaid on ta magades norsanud.

Rekordkassi beebipõlves oli käibel rubla. “Imelik mõelda, et nüüd on juba kolmas raha ehk euro. Ning vabariik saab kohe 24-aastaseks. Ta on meil selline vinge punapea,” rõõmustab Maris Viisimaa. Lapselaps Karl-Gustav lisab, et on koos sugulastega teinud Pusale ka Instagrami konto.

ARVAMUS

Arvi Raie
loomaarst

Vanad lemmikloomad ei ole enam haruldus. Veterinaareenuste tase on iga aastaga tõusnud ja ravikvaliteet paranenud. Inimesed on loomapidamise ja -hooldamise asjades teadlikumad. Palju on abiks ka interneti kaudu levivad info ja nõuanded.

Olen ise ravinud pikaealisi kasse, kellel on aastaid üle 15. 24-aastase kassi vanust võiks võrrelda üle saja-aastase inimese omaga. Jõudu ning jaksu temale ja pererahvale.
2001. aastal kirjutas Õhtuleht 31-aastasest Hagudi kassist Kiku. Maailmarekord kuulus aastani 2011 ühele Walesi kassile, kelle vanus oli 39 aastat.