Saada vihje
Surm saabub sündides – seadus enam lambaid ei kaitse (0)
Article title
Taluperenaine Pille Pappel ja lambad.
Vastsündinud tall on abitu, ei saa vähemalt veerand tundi jalgu alla. Ja sellel ajal, oma elu esimesel veerandtunnil, ta siis ohvriks langebki – ära rebitakse jäsemed, välja kistakse sisikond. Vahel tapetakse musta linnu ehk ronga poolt lammaski.

Nii kõneldakse Välja talus, Jõelähtme valla Parasmäe külas, kus lambaid peab taluperenaine Pille Pappel koos Mika Oravaga.

“Mina olen ainult sulane,“ tervitab Mika mõnusa soome aktsendiga. Kui sulane, siis kindlasti väga hea sulane. Soomest Eestimaale halvaks sulaseks pole ju mõtet tulla – talu tegemised ja tallede tapmine lähevad Mikale täpselt sama palju südamesse kui perenaisele.

“Sain vanavanemate talu tagasi ja mis neist maadest kasutult lasta seista – neli aastat tagasi võtsime esimesed lambad,” näitab perenaine Pille suurt lambakarja, kes rahulikult vanade kiviaedade vahel heina nosivad. Läbi igaviku on Parasmäe külas lambaid karjatatud, karjamaadelt kivid aedadeks korjatud – sellest kõnelevad tänasedki kiviaedadega tarastatud karjamaad. Ja ilusasti ühtlaselt lammaste poolt madalaks niidetud heinamaa. “Nagu parim golfiväljak Soomes,” teab sulane.

Aegapidi kari kasvas, omad talled poegisid. “Saame ühe talle kohta keskmiselt poolteist utte,” teeb Mika arvutuse, mis natuke ka peremeheks olemist näitab.
“Anu Raud tahtis Viljandimaal lambapidamist lõpetada, palus oma karja hoiule võtta,” kõneleb perenaine Pille Pappel, kes ise tekstiilikunstnikuna on kuulsa Anu Raua õpilane. Nii sattusid kihnu maalammaste hulka ka eesti valgepealised. Karja aitas ja aitab kasvatada ja järje peal hoida Edgar, kihnu maalamba tõust jäär, kelle päratud sarved annavad tunnistust – siin karjas on ainult üks peremees.

Idülli lõpp

“Praeguseks on karjas koos uttedega umbes 300 looma ehk siis arv, millest suuremaks karja pole võimalik kasvatada,” kõneleb perenaine – pole lauta, pole heinamaid, et talveks heina varuda. Nii et Välja talu pererahval – olgu nad siis sulased või omanikud – poleks muud kui karja hoida, lasta lambad pügada, neile talveks hein ette teha, Edgaril kevadtalvel jälle uttesid karata ja … Oleks pererahval endal lambavillast ja lihast kasud sees ning möödujategi silm puhkaks kaunitel karjadega karjamaadel vanade kiviaedade vahel.

Idüll missugune. Nüüd tahab ainult õõvastav tapatöö inimeste hingerahu viia… “Siin hakkasid rongad käima. Päris õudne. Lendavad kohale, jalutavad lammaste vahel… ja nad on nii ülbed, et kui ehmatada, siis jalutavad rahulikult edasi või lendavad natuke kaugemale, ära ei lähe,” kõneleb perenaine taevast saabunud nuhtlusest. Paarkümmend lindu korraga, teab perenaine, kes on vahel linnud suutnud ka õhku ehmatada ja siis üle lugenud.

“Nad on targad linnud, kodu lähedale, kus rohkem liigume, nad ei tule, varitsevad kaugemal karjamaal,” täiendab Mika Orava perenaise juttu. Selle pärast kõnnib perenaine poegimise aegu iga paari tunni tagant uttede juurde, peletab linde. Otsest tapatööd Välja talu rahvas oma silmaga näinud ei ole, küll on kokku loendatud laipu ja nähtud äranokitud silmade ja jäsemeteta loomade suremist.

Eelmisel aastal tapeti kuus lammast, sel kevadel on lindude ohvriks langenud juba 17 talle ja üks täiskasvanud lammas.

“Kui näen juba sandistatud talle, väljanokitud silmade, surmahirmus ja valus visklevat loomakest, tahaks nutta, aga… veel poolelus loom tuleb ruttu ära koristada, muidu on varsti suurem kari kaarnaid kohal,” räägib perenaine ise õrnalt üht lambukest sülle võttes.

“Tallinna prügimäelt nad tulevad, linnulennult on sinna ehk viis kilomeetrit,” täiendab Mika Orava. Ja seal on neid linde tuhandeid kui mitte kümneid tuhandeid, teab soomlane. Ja prügimäelt linnud siia Parasmäe külla tapma, värsket toitu otsima lendavadki.

Tapatöö toimub hommikul

“Linnud on rongad, tapatöö toimub reeglina päikesetõusu ajal hommikul kella neljast kuueni. Nii et kui ma hommikul esimest ringi karjamaale jõuan, on laip juba ees,” kõneleb Kose valla Sireli talu peremees Tiit Kaivo, kes lambapidamisega alustas juba taluseaduse vastuvõtmise aegu. Selle aja, pea kolmekümne aastaga, on Sireli talu karjast käinud matti võtmas nii hundid kui rongad. Hunt ründab üht, ronk teist moodi, teab kõike kogenud peremees. Kui utt on külili, puhkab – või mis veel halvem, poegib – ja ronk jõuab enne jaole kui utt püsti saab, nokib ronk kubemest loomale augu kerre – see ei pruugi olla suur auk, ehk euromündi suurune, ja kisub sisikonna välja. Utt elab veel ehk kolm kuni viis tundi, aga magu on välja nokitud, elulootust tal pole. Paremal juhul, kui kohe peale satun, saab veel hädatapu teha. Halvemal juhul tuleb Väike-Maarjaga (seal asub loomakorjuste utiliseerimise keskus – Ü.R) ühendus võtta, kõneleb Tiit Kaivo ronga ründest uttedele. Tallesid aga tapavad linnud kohe sünnijärgselt – vastsündinu ei võta esimesed veerand tundi jalgu alla, siis ta lindude ohvriks langebki.

“Alustavad nad silmadest, siis kistakse ära jäsemed,” jagab Mika Orava Välja talu õõvastavat kogemust, kus Tallinna prügimäe rongaemad käivad noorlindudele tallede peal tapmiskunsti õpetamas.

Iga viies ronkadele roaks

“Eriti jõhker on siis, kui utel on sündimas kaks talle. Ema on sünnitamas teist, samal ajal tapetakse esimene, abitult ema kõrval lebav olevus,” täiendab taluperenaine sulase juttu.

“Pärast ronga rüüstet on karjamaal pilt täpselt nagu siis kui hunt oleks käinud – ka ronga saakloomast jääb lõpuks ainult selgroog järgi nagu ka hundi mahamurtust”, teab Sireli talu peremees. Vahe on ainult selles, et hunt liigub tihtipeale karjas ja kui hundikari karjamaale pääseb, tehakse seal puhas töö. Nii puhas, õigemini nii verine, et Tiit Kaivo kinnitusel ei maksa nõrganärvilisel peale hundi rünnet karjamaale minna – öösel enam und ei tule. Pärast rünnet hundikari lahkub, läheb uusi jahimaid ja loomakarju otsima, samasse paika enam naljalt ei naasta. Ronk on aga paikne lind – kuhu juba tuleb, sinna ka jääb. Ja ühe karja rüüsted muutuvad krooniliseks.

“Kumb aga rohkem karjale kahju teeb, hunt või ronk…”, mõtsikleb Tiit Kaivo. Hundid pole paaril viimasel aastal Sireli talu lambaid murdnud. Küll on seda teinud aga rongad. Iga viies vastsündinud tall läheb ronkadele roaks.

“Kui nüüd aastate lõikes summa summaarum arvutada, siis on ehk hundi ja ronga kahju karjale võrdne,” võtab Tiit Kaivo kahju kokku. Ainult hundi rüüste hüvitatakse, ronga oma mitte.

Igaüks pole püssimees

Kuidas siis oma karja kaitsta, ei saa ju pidevalt karjamaal passida? Hernetonti need targad linnud ei karda, lasevad peale, teatakse mõlemas talus. Mürgiga pole Eestis lubatud karja kaitsta, nagu näiteks USA-s seda tehakse, teab Tiit Kaivo. Jääb vaid püss. Aga igaüks pole püssimees. Soomepoiss Mika Orava on küll püssimees, aga ronk arvati koos hallhaigruga mõned aastad tagasi Euroopa Liidu ja kohalike ornitoloogide survel jahiulukite nimekirjast välja – mujal Euroopas on ronk suhteliselt haruldane. Nüüd siis ei tohi enam ka meil seda üsna tavalist lindu lasta.

Kui ronk võeti jahiulukite nimekirjast välja, siis tekkis looduskaitse seadusesse väike auguke, pole selge, kuidas ronka vajadusel küttida saab, keskkonnaamet nüüd lapib seda augukest,“ jahimeeste seltsi kõneisik Kaarel Roht. Et praegu on ronkade pesitsusaeg, (aga ka lammaste poegimisaeg – Ü.R), siis on kahtlane, kas keskkonnaametist küttimiseks üldse luba antakse.

Reeglina aga, kui kahjustuste puhul taotletakse küttimisluba, annavad ametnikud selle kolme päevaga, ei kuluta menetluseks seadusega lubatud 30 päeva, teab Roht.

Juhul aga, kui küttimisluba taotleb relvaluba omav välisriigi kodanik, näiteks Välja talu sulane Mika Orava, siis peaks ta Eestist saama esmalt jahitunnistuse. Kui see olemas, siis võib jahiselts välja kirjutada väikeuluki küttimise loa. Et tegu pole aga jahiulukiga, peab maaomanik, kahjukannataja ehk antud juhul siis Välja talu perenaine või keegi teine, kes on kahjukannataja maade omanik, taotlema jahiluba.

Usun aga, et maaomanike ja jahimeeste koostöö huvides – ei saa ju jahimehed jahti pidada ilma maaomanike nõusolekuta – on jahimehed alati nõus kahjukannatajaid aitama, aga aluseks on ikkagi keskkonnaameti välja antud eriluba ronkade küttimiseks, kus määrataks siis ka ära, mitu ronka võib lasta.

Arvamus

Tõnu Talvi, Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist

Esmalt õiguslikust taustast: praegu hüvitatakse looduskaitseseaduse järgi looduskaitseliselt oluliste liikide (kõik nendest liikidest ei ole Eestis seaduste kohaselt kaitse all, küll aga on nad laiemas kontekstis (Euroopas) looduskaitseliselt olulised liigid) poolt põllumehele tekitatud kahjustused riigi poolt. Laiemalt on ehk teada rändlindude (haned-lagled-sookured) ja suurkiskjate (hunt-karu-ilves) tekitatud kahjud.

Ronk ülaltoodud valikusse ei kuulu. Esiteks ei ole ta looduskaitsealune liik, veel suhteliselt hiljuti kuulus ronk meil hoopis tavaliste jahitavate väikeulukite nimekirja. Praegusel ajal ei ole ronk jahilind, aga ta ei ole meil ka looduskaitseliselt ohustatud.

Arvamus, et ronk on võimeline terveid kariloomi surmama, on ekslik. Ronk on kõigesööja, loomsest toidust toitub ta enamasti korjustest, kuid võib rünnata ka tugevalt vigastatud ja abituid loomi. Lambakasvatajad seostavad ronka sageli lammaste ja tallede surma põhjustamisega. Ronkasid meelitab lambakarju (eriti väljas poegimise ajal) kontrollima seal aeg-ajalt neile kergeks saagiks langev osa – päramised (lootekestad), surnult sündinud, sünnitraumaga ja vigased vastsündinud talled.

Täiskasvanud loomadest võivad rongad vigastada (ennekõike silmi nokkida) abitusse olukorda (nt selili jäänud) lambaid. Samuti on rongad jahipraagi, muude vigastuste (kiskjad), avariide jms puhul korjuste esimesed leidjad ja kasutajad. Seetõttu seostavadki lambakasvatajad kohati ronki lammaste ja tallede otsese hukkumise põhjustamises. Terveid ja normaalsetes karjasuhetes tegutsevaid lambaid rongad ei ründa ega nende hukkumist ei põhjusta. Rongad on karjamaade kontrollijad ning abitute, vigaste ja muudel põhjustel hukkunud loomade esmased leidjad ning kasutajad. Lambakarja, kus poegimine kulgeb kontrolli all ning kus regulaarse ülevaatuse ja hoolduse tulemusel ei ole haigeid ning vigastatud loomi, ei ole ka rongal asja.

Seetõttu ei ole ka ronka lisatud praegusesse looduskaitseseadusesse kui liiki, kelle mõju väärib looduskaitseliste meetmete abil korraldamist.

 

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.