Endine tippkorvpallur, mitmete näidendite ja raamatute autor, natuke ka munitsipaalpoliitiku leiba maitsnud Mihkel Tiks sõitis 2006. aastal Krimmi väisama. Ja jäigi sinna. Nüüd on ta kodus tagasi. Harju Elu uuris, mida mees nii kaua Krimmis tegi.

Kolisid Krimmi 2006. aastal. Mis Sind seal nii kaua kinni hoidis?

Krimmi lõunaranniku subtroopiline kliima. Soe meri ja kaljused mäed. Äpardunud kinnisvaraäri. Ukraina naised. Ma pole küll järjest kunagi kauem kui kolm kuud Krimmis olnud. Suved veedan Eestis, talveks põgenesin kusagile troopikasse, sest talv pole Krimmis suurem asi.

Mida pead Krimmis oma suurimaks kordaminekuks – olgu siis äriliselt, loominguliselt või isiklikus plaanis?

Minu jaoks on saavutus seegi, et olen saanud võõra rahva seas ja võõraste kommete keskel hakkama. Korda läks leida lõpuks naine, kellega tahaksin koos elama hakata, kui mu riik Ukraina kodaniku Eestisse lubab. Jäin abiellumisega hiljaks.

Mihkel on nüüd tagasi koduses Eestis, aga Marina, keda Mihkel tahaks naida, hoopis Zaporižžjas, teda Eestisse ei lubata. 

Milline oli Krimmis Su suurim altminek?

Naiivne usk, et Ukrainas aetakse asju ja tehakse äri samamoodi kui Eestis. Ma ei ole neljateistkümne aastaga – vaatamata kõigile pingutustele, altkäemaks kaasa arvatud – saanud saja ruutmeetrist maakildu oma maja ümber rendile võetud. Seal on riik ametnike, mitte kodanike jaoks.

Kuhu asud elama Eestis? Lahkudes olid Sa harjukas…

Mul on Kolgakülas isatalu asukohas maamaja. Paraku kulgeb mu teekond koju kohtu kaudu, mis muudab selle väga pikaks.

Kunagi ehitasid tollases Loksa vallas üles oma vanaisa talu, mis on sellest saanud?

Mida ajakirjandus ka kõike ei tea! See ongi seesama Männiku talu, kus praegu elab mu endine elukaaslane.

Kas need poliitikud, kelle vastu sa oma valimisliidu lõid, on ikka võimul, ainult et teistes omavalitsustes? Mida arvad oma kodukandis läbiviidud haldusreformist?

Pole Kuusalu võimuvõitlust lähemalt jälginud, kuid endise Loksa valla poliitikategelasi ei paista seal kähmlevat. Valdade liitmine oli mõistlik samm, aga paari tuhande elanikuga Loksa “linn” keset Kuusalu valda on erakonnapoliitiline kurioosum.

Mis on nende aastatega Eestis enim muutunud?

Omal nahal tunnen, et elu on läinud palju kallimaks. Meedia põhjal hinnates on Eesti arenenud linnastumise ja tarbimisühiskonna mudeli järgi. Moodne linnaelu on kergesti haavatav. Kahju, et praegune võimalus teist teed minna, jääb kasutamata. Õnneks on meil veel looduskeskkonda järel, kuhu häda korral põgeneda. Maaelu aktsiad on tõusnud.

Mille poolest Eesti enim erineb Krimmist?

Kõik on erinev. Nii loodus kui ühiskond. Krimmi elanikud on ainult pealtnäha samasugused inimesed nagu meie. Erinev ajalugu, slaavi kultuur ja kodanikuvabadusteta ühiskond toodavad teistsuguse mentaliteedi ja kommetega inimesi. Sealsete riigialamate vahekord võimuga rajaneb endiselt mõisaköie põhimõttel. Inimestel puudub peremehetunne. Peremehed olid enne Kiievis, nüüd asuvad Moskvas. Eesti seevastu on peremeheliku hoole ja vaevaga tehtud linnupesa sarnane maa, kust lahkuma sunnib ainult kolmveerand aastat kestev sügis. See, et me oma riiki pidada suudame, on tegelikult ime.

Kas kavatsed veel sukelduda poliitikasse – valimised ju juba 1,5 aasta pärast?

Ei. Tahaksin elada rahulikult maakodus ja jõudumööda oma aeda harida. Mulle on lähedane Eesti roheliste kogukondade mõtteviis, millel ainsana on maakeral tulevikku.

Mida üldse arvad praegusest Eesti poliitikast võrreldes tolle ajaga, mil siit lahkusid: siis valitses Ansip kindlal käel riiki, vedas Eesti ka kriisist läbi; nüüd veereb ratas tasaselt mööda maad, EKRE kaikad kodarates…

Mulle meeldib kunagi peaminister Vähi pandud kild, et vaatamata valitsuse jõupingutustele läheb Eestil hästi. Lähebki. Riik – see on arstid, õpetajad, korra-, piiri- ja riigikaitsjad jne. oma igapäevases kohusetundlikus töös. Nemad loovad koos ettevõtluse ja vabakonnaga elamiskõlbuliku ühiskonna. Poliitikud on vaid korsten riigiehituse katusel, kust tuleb küll järjest haisvamat tossu. Õnneks piiravad nende tegevust laiemad raamid, nii et EL-i ja NATO lagunemiseni ei saa Eestis poliitiliselt midagi väga hullu juhtuda.

Sa oled palju raamatuid kirjutanud, igaüks on episood Sinu elust – alates “Korvpalliromaanist” ja lõpetades “Krimmi vangiga” – kas kavatsed ka mingi üldistava, võimsa teosega välja tulla. Nagu näiteks… Anniko “Rusikad”? Ainest Sul peaks jaguma…

Olen eluaeg päevikut pidanud. See on nõrganärviliste viis pingeid ja ebaõnnestumisi kuidagi maandada. Raamatutekstid ongi päevikute sisu ümber töötades sündinud. Pika elu jooksul on tulnud tegutseda sportlase, ametniku, ajakirjaniku, väikeettevõtja, kohaliku poliitiku jm rollides. Kõik need on pakkunud piisavalt stressi, et sulge haarata. Aga “võimsa teose” loomiseks puutub mul ilukirjanduslik üldistamisvõime. Üle oma varju ei hüppa. Tänaseks on ka aines otsa saanud. Loodetavasti ei paku käimasolev kohtutee uut materjali.