Eesti tipp-poliitikutest käis viimati Venemaal president Kersti Kaljulaid aastal 2019. Varasemast ajast ei tulegi meelde, kes millal viimati käis. Nüüd kaks nädalat tagasi käis Moskvas Marko Mihkelson.
Vastab riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson (Reformierakond).
Millest selline suunamuutus idapoliitikas? Kas sellest, et nüüd sõidavad Kiievi ja Moskva vahet pea kõikide Euroopa riikide esindajad?
Parlamendisaadikute tasemel oli viimane kokkupuude Vene saadikutega tõesti 2015. aasta sügisel, kui Moskvas käis riigikogu Venemaa sõprusrühm. Väliskomisjoni delegatsioon väisas Venemaad aastal 2013, seega üheksa aastat tagasi.
Põhjus, miks neid kohtumisi on nii vähe, peitub ikkagi 2014. aasta sündmustes, mil Venemaa ründas Ukrainat, okupeeris Krimmi, millele järgnesid sanktsioonid. Selge, et kui on sanktsioneeritavate nimekirjad, Euroopaga ühtne poliitika, siis püüame ajada ühtset rida, kontakte idanaabriga piirata.
Kes siis teie sõidu korraldas?
Praegu, mil olukord Venemaa ja Ukraina vahel on muutunud erakordselt ohtlikuks, on poliitika muutunud, Euroopa jaoks esmatähtsaks on tõusnud huvi hoida rahu ja vältida sõda, likvideerida sõjaoht diplomaatilisel teel. Otseselt sellega oli seotud ka minu sõit.
Aasta alguses tegi Eesti suursaadik Venemaal Margus Laidre mulle ettepaneku teha visiit Moskvasse. Kuna saatkonnal oli ettevalmistamisel ümarlaud Moskva riikliku rahvusvaheliste suhete instituudi (MGIMO) tudengitega, siis oli Eesti diplomaatide soov, et seal kõlaks ka meie hinnang maailmapoliitikale. Nii mind Moskvasse kutsutigi.
Kui on suur eesmärk, siis püütakse seda ka saavutada, vahendeid valimata.
Selle ümarlaua ümber tekkis veel kümmekond kohtumist. Kohtusin riigiduuma väliskomisjoni esimehe Leonid Slutskiga, Venemaa välis- ja kaitsepoliitika nõukogu juhatuse esimehe Fjodor Lukjanoviga. Üheks huvitavamaks jutuajamiseks oli mõttevahetus Levada keskuse direktori Denis Volkoviga.
Kas oli ka kontakte nii-öelda inimestega tänavalt? Mis mulje jätsid nemad?
Moskva on ju mu kunagine kodulinn, elasin seal Postimehe Moskva korrespondendina aastatel 1994–1997. Sellepärast tunnen end selles suurlinnas natuke teisiti kui mõnes teises metropolis. Selle üheksa aasta jooksul, mis ma seal käinud ei ole, on Moskva jõudsalt arenenud.
Lausa tänavakohtumisteks seekord aega ei olnud, küll aga asendas mõnevõrra tänavajutuajamisi kohtumine Levada (see on veel ainukene sõltumatu avaliku arvamuse uurimise keskus) direktori Denis Volkoviga. Küsisin temalt otse: miks me ei näe inimesi Moskva tänavatel protestimas sõja puhkemise vastu?
Ja vastus?
Vastuseks kõlas: Venemaal on viimastel aastatel hirmu faktor rahva hulgas oluliselt suurenenud, kuna võim on väga jõuliselt reageerinud teisitimõtlejate suhtes, olgu tegu siis Navalnõi ja tema meeskonna vangistamise või Nemtsovi tapmisega. Kasutasin Moskvas olles juhust viia lilled Nemtsovi mahalaskmiskohale Moskorevski sillal, mida rahvasuus nüüd Nemtsovi sillana tuntakse. Tema tapmisest möödub peatselt seitse aastat – Nemtsov tapeti 27. veebruaril aastal 2015. Usun, et mul oli õnn kuuluda nende inimeste hulka, keda Boris Nemtsov oma sõbraks arvas.
Kindlasti küsisite Levada juhilt Volkovilt, kuidas suhtub sõja puhkemisse vene rahvas?
Küsisin. Volkovi vastus: Levada küsitlused näitavad, et suurem osa vastajaist ehk siis vene rahva enamik ei taha sõda. Aga nende tunnetus on, et süüdi pingete kuhjumises ei ole mitte Venemaa, vaid Lääs, lääneriigid. Vene propaganda on loonud narratiivi, et lääneriigid on Venemaa ümber piiranud, tahtes Venemaad kui mitte just hävitada, siis vähemalt tõsiselt nõrgestada. Sellepärast on Vene juhtkond ka veendunud, et kui midagi sõjaliselt ette võetakse, siis on rahva toetus vähemalt esialgu riigi juhtide poliitikale väga suur. Ümberpiiratud kindluse metamorfoosi on Venemaal levitatud väga pikka aega – Lääs on halb, lagunev ühiskond; Venemaa aga püha, kaitseb traditsioone.
Kuidas suhtub aga lihtne vene inimene armee koondamisse Ukraina piiridel oma vennasrahva vastu?
Vägede liikumist vene tavakodanik ei näe, neile ei räägita sellest, mis toimub Venemaa läänepiiril.
Mis oli aga Venemaa tipp-poliitikute arvamus toimuva kohta?
Läbi kohtumiste kumas Venemaa üleolev ja dehumaniseeriv hoiak Ukraina suhtes. Selle hoiaku üldise kammertooni andis president Putin essees Ukraina kohta, kus ta kirjutas, et Ukraina riiki pole olemas ja ukraina rahvas on vene rahva üks hõime (essee Ukrainast avaldas Putin Russkaja Gazetas 2021. aasta juulis). Sellega oli kammertoon antud. Ja on selge, et kui elu üle riigis otsustab üks inimene, siis kõik, kellel on soov oma ametipositsioon säilitada, räägivad sama juttu.
Selle jutu peale jäi mul vaid väita: Ukraina on demokraatlik riik, kus võim vahetub läbi valimiste, kus kohtuvõim on lahutatud riigist. On ohtlik mitte arvestada 44-miljonilise ukraina rahva tahtega, kellest 60% soovib saada NATO ja 70% Euroopa Liidu liikmeks.
Mis sinu jutu peale vastati?
Vastati nii, nagu Lavrov kirjeldas oma hiljutist kohtumist Briti välisministriga – räägiti omavahel nagu tumm ja kurt. Venemaa tippjuhid elavad teatud määral pettekujutelmas, omaenda loodud mullis, et kui Venemaa näppu liigutaks, siis suurem osa ukrainlastest nõustuks elama Vene mõju all. Ehk piltlikult öeldes: Kreml tahab, et ka kõik Kiievi kirikukellad lööksid Kremli kelladega ühes rütmis.
Kas Venemaal pole aga veel globaalsemaid eesmärke?
Seda ei saa välistada. Venemaa on alustanud tõenäoliselt palju laiemat operatsiooni, mille eesmärk on segi paisata kogu Euroopa senine julgeolekukorraldus. Sellele viitavad ka ultimaatumid, mis on esitatud nii USA-le kui ka NATO-le: NATO ei tohi laieneda, Baltimaadesse ja mujale Ida-Euroopasse toodud NATO üksused peaksid lahkuma. Üldse peaks NATO andma Venemaale vetoõiguse. Nendele nõudmistele on aga NATO ühtne vastuseis. Paraku – nagu ka Moskva kohtumistel jutuks tuli – on Venemaa valmis pikka aega hoidma pinget Lääne suunal.
Nii et kui üks mees tahab, püsib pinge terves Euroopas, võib alata sõda…
Venelased ütlevad, et Putin on fatalist. Ehk asjad juhtuvad just nii, nagu nad peavad juhtuma. Ehk juhtuvad nii, nagu Putin tahab, et nad juhtuksid.
Samas seisab ühe riigi fataalsetele nõudmistele vastu demokraatlik Ukraina. Külastasite ka seda riiki hiljaaegu. Milline mulje jäi tänasest Ukrainast, millised on nende tipp-poliitikute seisukohad? Kas sõja puhkedes hakatakse vastu?
Viimasel korral Ukrainat külastades õnnestus kohtuda ka opositsiooni peamise juhi, president Porošenkoga. Aga loomulikult ka võimuparteide esindajate ja sõjaväe juhtkonnaga. Poliitikute hoiakud on – vaatamata sellele, et nad omavahel kaklevad – Venemaa ja Ukraina vastasseisu küsimustes ühesugused. Venemaa põhinõudmine Ukrainale on, et te peate hakkama Donetski ja Luganski juhtidega läbirääkimisi pidama, st täitma Minski lepinguid tagurpidi. See tähendab, et Ukraina peaks esmalt korraldama neis „rahvavabariikides“ valimised ja alles siis Venemaa otsustaks, kas viib sõjaväe sealt välja.
Ukraina vastus on ühene: jah, me oleme valmis Minski lepetega edasi liikuma, aga nii nagu on neis kirjas – esmalt taastab Ukraina endise piiri Venemaaga, Venemaa viib väed välja. Ja alles siis, kui on tagatud julgeolek, on võimalik seal valimised korraldada.
Samas – Venemaa poolt vaadatuna – on jälle see mõeldamatu. Venemaa, kes on koondanud Ukraina piiridele 130 000 sõjaväelast, olulise osa kogu oma raskerelvastusest, allub nüüd Lääne ja Ukraina tingimustele…
Ukraina kaitsevägi on üks kõige võitlusvõimelisemaid armeesid tänases Euroopas. Ja just tänu sõjale Venemaaga – kõik Ukraina ohvitserid on reaalse lahingukogemusega. Teisest küljest ei saa alahinnata patriotismi, tahet oma riiki kaitsta, teades, kes su vastas on: nende sõja-aastatega on Ukrainas hukkunud 14 000 inimest, neist suur osa tsiviilelanikud, aga paljudele ka lahinguvennad – need haavad ei kasva kiiresti kinni. Kui Venemaa üritab taas sõjajõudu kasutada, siis saab vastuhakk olema tõsine ja pikk, sõda saab olema selline, mida me pärast teist maailmasõda Euroopas näinud ei ole.
Samas Ukraina poliitiline juhtkond eesotsas president Zelinskiga tuli võimule rahu lubades…
Nende eesmärk, nagu kõigil teistelgi Euroopa poliitikutel, on hoida kõik diplomaatilised kanalid avatuna. Et ei juhtuks midagi fataalset.
Kui suur on oht, et sõda siiski puhkeb?
Ma ei taha mingite protsentidega spekuleerida. Ma olen näinud Postimehe ajakirjanikuna Tšetšeenias 90-ndate keskel, kuidas Venemaa kasutab sõjajõudu omaenda elanikkonna vastu. Nii et mingit illusiooni mul ei ole – Kremlis ei loeta ohvreid, kui silme ees on suur, innustav eesmärk.
Kes oleks Euroopas näiteks uskunud 2014. aastal, et Venemaa kasutab sõjalist jõudu oma lähedase naabri, vennasrahva vastu. Küllap Kreml lootis juba siis, et pool Ukrainat kukub neile sülle. Aga seda ei juhtunud. Veel vähem juhtub see nüüd. Samas ei tohi Venemaad mitte kunagi alahinnata. Kui on suur eesmärk, siis püütakse seda ka saavutada, vahendeid valimata.
Vene propaganda on loonud narratiivi, et lääneriigid on Venemaa ümber piiranud.
Meie kui Ukraina hea sõbra ja NATO liikmesriigi kohus on koos oma partneritega teha kõik, et Venemaa – või õigemini üks inimene seal – saaks aru, et hind rünnaku korral on kõrgem, kui ta on valmis maksma.
Samas kindlustab Venemaa tagalat: Putin väisas ainukese maailma suurriigi liidrina Pekingi olümpiamänge.
Venemaalt vaadatuna on maailmas kolm juhtivat riiki: kõige võimsam riik on muidugi Venemaa, tema järel tuleb Hiina ja kuskil seal taga siis USA. Euroopa Liitu pole olemaski. See ühisavaldus, mille Xi ja Putin olümpia avapäeval tegid, on maailma jaoks väga tähenduslik: Hiina toetas Venemaa tegevust NATO laienemise vastuseisul ja Venemaa Hiinat omandisuhtes Taiwani osas. Nii et Venemaal loodetakse tõemeeli, et kui puhkeb sõjategevus ja kaasnevad sanktsioonid Läänest, siis Hiina toetus aitab neist üle saada. Kõik see viitab, et praegu on maailm palju keerulisemas poliitilises seisus kui 80-ndate lõpus, mil Nõukogude Liit kokku varises ja USA jäigi kui superriik suveräänseks liidriks.
Täna on selge, et Euroopa riikidel pole mingit teist alternatiivi oma huvide kaitsmisel, kui hoida kokku. Saksamaa oma 80 miljoni elanikuga on küll võimas riik, aga ainuüksi Hiina Kommunistlikus Parteis on 100 miljonit liiget.
Nii et kui sellest sõjalisest vastuseisust ka midagi head otsida, siis on selleks ehk tõdemus, et vajame NATO-t. Kui veel paar aastat tagasi mõned kolleegid Läänest küsisid, et miks NATO-t vaja on, siis täna on Putin kõigile teinud selgeks – olgu nad siis väikesed või natuke suuremad –, miks me NATO-t vajame.
