Saada vihje
Linnamäe hüdroelektrijaam: poolt ja vastu (0)
Article title
Kalasõbrad Erki Tamleht, Liivia Mahlapuu ja Madis Messimas hüdroelektrijaama ees arvamust avaldamas. FOTO: Andres Tohver

Esimese maailmasõja järel rajatud, Teises maailmasõjas lõhutud ja uue iseseisvuse ajal taastatud Linnamäe hüdroelektrijaam Jägala jõel on kirgede küüsis. Jõelähtme vallavalitsus, muinsuskaitseamet ja Wooluvabrik OÜ soovivad jaama jätkamist; keskkonnaministeerium, keskkonnaamet ja kalurid tahavad Linnamäel elektritootmise ja vee paisutamise ära keelata.

Linnamäel toodab praegu elektrit kahe aasta eest asutatud väikeettevõte Wooluvabrik OÜ. “Olukord on hetkel segane. Kehtiv vee erikasutusluba Linnamäel elektri tootmiseks ja järve paisutamiseks kehtis kuni 5. septembrini,” räägib Jõelähtme vallavanem Andrus Umboja.

Juba järgmisel päeval, ehk 6. septembril väljastas Tallinna halduskohus aga määruse, millega andis Wooluvabrik OÜ-le esialgse õiguskaitse. “Määrus keelab keskkonnaametil ja keskkonnainspektsioonil mistahes toimingute tegemise, mis on suunatud paisutuse alandamisele ja elektritootmise lõpetamisele Linnamäe paisul Jägala jõel,” teatab Wooluvabriku juhatuse liige Vahur Kivistik.

Natura 2000 alal

Eesti Energia taastas ajaloolise Linnamäe hüdroelektrijaama aastatel 2001–2002. Taastamist toetasid rahaliselt 223 eraisikut ning 132 organisatsiooni, kelle seas oli tööstusettevõtteid, linna- ja vallavalitsusi, talusid, aga ka Soomaa Rahvuspark ning Säästva Eesti Instituut. Eraisikutest toetas näiteks endise keskkonnaministri abikaasa Mari Tarand.

Miks siis tahetakse Linnamäe paisjärve alla lasta, mis ühtlasi tähendaks sealse hüdroelektrijaama lõppu? Keskkonnaameti väitel tehti sisuline otsus paisutuse lõpetamise kohta 2004. aastal Natura 2000 alade võrgustiku moodustamisega.

Linnamäe hüdroelektrijaam vajab tööks vee erikasutusluba. “Esimese loa juurde pandi info, et kunagi ehitatakse kalapääs. Ühel hetkel hakkas keskkonnaamet küsima, et kus see kalapääs on,” meenutab Jõelähtme vallas Neeme külas elav Liivia Mahlapuu, kes igapäevaselt töötab Eleringis Eesti varustuskindlust tagavate süsteemide arendamisega.

“Eesti Energia tellis uuringu, kas sellel jõel on üldse potentsiaali kalapääsu taastamiseks ja millised meetodid oleksid kõige paremad kaladele jätkusuutliku elamise võimaldamiseks,” jätkab Mahlapuu.

“Selgus, et taastamispotensiaal on väga suur ja kalatrepist üksi ei aita. Olulised on kudealad, mis on siin praegu paisjärve all. Siis otsustas Eesti Energia, et ta ei taha hakata riigiga kemplema ja otsustas, et ta müüb selle lihtsalt ära,” räägib Mahlapuu.

2017. aasta novembris müüs Eesti Energia Linnamäe hüdroelektrijaamaga seotud õigused ja kohustused Wooluvabrikule.

“Ostja teadis, et tegelikult on sellised probleemid ja ta peab need lahendama. Nüüd olemegi situatsioonis, kus tuleb hakata kaladele pääsu rajama. Paisjärv tuleb tühjaks lasta,” on Mahlapuu resoluutne.

Uus või vana?

“Nüüd siis on valminud uuele vee erikasutusloale keskkonnamõjude hindamine, mis jõudis seisukohale, et elektrijaam peaks edasi töötama ja paisutus säilima. Hindamise esitas augustis AS Maves peaekspert Karl Kupitsa juhtimisel, kes on seda piirkonda väga palju uurinud. Probleem on selles, et keskkonnaamet ei taha tunnistada keskonnamõjude hindamise tulemusi,” kurdab vallavanem.

“Keskkonnaamet tahab koos keskkonnaministeeriumiga kangesti paisjärve likvideerida, paisu lammutada, sest ilma paisjärve likvideerimise ja lammutamiseta ei ole võimalik isegi teoreetiliselt lõhesid jõkke tagasi saada,” arvab Umboja.

“Aga isegi siis, kui paisjärv eest ära lasta, siis paisu keha kui selline, mis on muinsuskaitse all, jääb ikkagi sinna ette. Kala niikuinii sealt üles ei saa,” lisab Umboja.

Mahlapuu sõnul on Linnamäe hüdroelektrijaama praegune turbiinihoone ja sild arhitekt Raine Karbi looming aastatest 2001–2002. “Kogu kompleksist on ajaloolisel kujul taastatud ainult see pais ja imitatsioonina kalatrepp,” väidab naine.

“Täna ta ei ole kalatrepina funktsioneeriv, ta on lihtsalt ovaalse otsaga vann. Kalatrepp sealt seest on puudu,” lisab Viimsi valla Haabneeme küla elanik Erki Tamleht, kes kuulub Eesti Kalastajate Seltsi ja Eesti Kalaturism MTÜ juhatusse.

Wooluvabriku juht Kivistik tunnistab: “Kalatrepp on kavandatud ja ehitatud 1922–1924ndatel, aga pole teadaolevalt kunagi tööle hakanud.”

Linnamäe hüdroelektrijaama paisul hakkavad silma suured praod. “See tamm vajab muidugi regulaarset hooldust, aga tal on sees voolukanalid, kustkaudu tammikehasse jõudev vesi välja liigub. Praegusel hetkel ta kuidagi ohtlik ei ole,” rahustab vallavanem.

Tuhanded allkirjad

Paisjärve allalaskimise poolt kogus Jägala Kalateed MTÜ eelmise aasta novembrist selle aasta veebruarini 1600 allkirja. “Need koguti internetis petitsioon.ee lehel. Kohalikes poodides olid allkirjade kogumise kaustad,” räägib Mahlapuu.

“Aga paisutuse mitteallalaskimise toetuseks kogusid Linnamäe Paisjärve MTÜ ja Koila Külaselts üle 2000 allkirja,” parreerib Umboja.

Mahlapuu arvates ei ole Linnamäe hüdroelektrijaam Eesti varustuskindluse seisukohalt oluline. “Teda ei ole Eesti varustuskindluse plaanides absoluutselt arvestatud. Seda ma ei saa öelda Eleringi töötajana, seda voli mul ei ole, aga mul on sellele infole juurdepääs,” väidab ta.

Vallavanem Umboja sõnul toodab Linnamäe hüdroelektrijaam koos Jägala hüdroelektrijaamaga siiski piisavalt elektrit, et ära varustada kõik Jõelähtme valla majapidamised.

“Siin piirkonnas on suured metsamassiivid. Kui peaks juhtuma mingi tuleõnnetus, on Linnamäe paisjärv ammendamatu tulekustutusvee võtu allikas,” rõhutab vallavanem.

Wooluvabriku juhi Kivistiku väitel saaks kriisiolukorras hüdroenergiaga tagada ka Tallinna haiglate elektrivarustuse. “Miks ei võiks seda rolli täita mõlemad Jägala jõe jaamad? Tehniline lahendus pole keeruline ja kulu on selle elluviimiseks tagasihoidlik.”

Takistus või puhastaja

“Tamm takistab kalade elu. Nende elupaigad jäävad ülespoole tammi. Kala püüab oma elupaikadele saada, aga hüppab kõps ja kõps peaga vastu seda tammi,” kurdab Tamleht. Tema sõnul jääb Linnamäe paisu tõttu iga aasta olemata ainuüksi 8000–12 000 lõhet, teist sama palju jõeforelli ja silmu.

Raplamaal Aespa külas elav Madis Messimas, ametilt nõrkvoolusüsteemide projektijuht, on kalu püüdes terve Jägala jõe läbi käinud. “Pruun vesi, mudane, sopane. Vaene kala. Looduslikku seisundit ei ole,” iseloomustab ta jõge.

“See paisjärv tegelikult soojendab vett. See on ebanormaalne normaalsel lõhejõel. Jõeforelli jaoks on optimaalne 16–18 kraadi. 22 kraadi on šokk, 25 kraadi juures ta sureb,” lisab Messimas.

Messimasel on oma okas hinges. Tema Electo Nõrkvool OÜ tegi valve- ja sidesüsteemide osas pakkumuse muuhulgas Linnamäe hüdroelektrijaamale. “Konkureerisime G4S-iga ja nemad võitsid,” tunnistab ta.

Mahlapuu abikaasal on kutselise kaluri paberid, kuid olude sunnil töötab ta ehitajana, sest piirkonnas ei ole piisavalt kala. Umboja möönab, et kutselisi kalureid on Jõelähtme vallas vähe.

Kalade kadumise kohta arvab vallavanem aga järgmist. “Merest kadus kala ära mitte 1924. aastal, kui Linnamäe hüdroelektrijaam käima pandi, vaid peale seda, kui nõukogude ajal rajati Muugale suur kaubasadam.”

“Eks suur mõjutaja on ka Kehra paberivabrik, mis nõukogude ajal reostas Jägala jõge,” ütleb Jõelähtme abivallavanem Priit Põldma.

Umboja sõnul laseb Kehra vabrik praegugi reovett jõkke. Linnamäe paisjärvest olevat Kehra probleemi osas aga kasu. “Ta töötab vaheladestamispaigana Kehrast tulevale reostusele. See ladestub paisjärve põhjamutta.”

Paisu asemel hologramm

Jõelähtme vallavolikogu kiitis 15. augusti istungil ühehäälselt heaks pöördumise Linnamäe paisjärve ja Linnamäe hüdroelektrijaama kaitseks. See saadeti nii keskkonnaminister Rene Kokkile, kultuuriminister Tõnis Lukasele kui peaminister Jüri Ratasele.

Kuidas käituvad kalasõbrad juhul, kui Ratase valitsus otsustab, et jõe paisutus ja elektri tootmine Linnamäel peavad jätkuma? “Siis peaks õiguskantsler Ülle Madise poole pöörduma,” arvab Mahlapuu.

Kui aga paisjärv tõesti alla lastakse, siis mis saab edasi? Tamlehe arvates võiks paisjärve allalaskmise järel turbiinihoonest teha looduskeskuse, muuseumi või restorani.

“Sellest hoonest võiks ehitada ilusa füüsikakeskuse. Seal võiks olla eksponaadid ka Rebala muinsusväärtustest, samuti kunagisest hiilgeajast, kui siin piirkonnas tõesti oli elektrit vaja toota,” ütleb Mahlapuu.

“Siin oleks supermagnetiks hologramm. Ta ei töötaks 24 tundi ööpäevas, vaid teatud kellaaegadel. Atraktsioonina manatakse laseritega see paisu keha siia jõe peale – nagu Egiptuses püramiidide lähedal,” arvab Messimas.

 

Jaak Jürgenson, keskkonnaameti põhja regiooni juhataja:

“Jõe-elustikule ja elupaikadele oleks parim lahendus, kui pais lammutataks. Kuna aga tegemist on muinsuskaitsealuse paisuga, tuleb leida lahendus, mis arvestab nii looduskaitseliste kui muinsuskaitseliste eesmärkidega. Kindlasti ei ole Keskkonnaamet nõus, et looduskaitselised eesmärgid täiesti kõrvale jäetakse. Varasemalt on toimivaid lahendusi leitud ja kompromisse tehtud teistegi jõgede muinsuskaitsealustel paisudel, näiteks Ahja jõel Kiidjärve paisul, Õhne jõel Tõrva paisul, Pärnu jõel Jändja paisul ja mujal. Mitmed neist jõgedest on kalavarude taastootmispotentsiaali poolest olnud vähem olulisemad kui Jägala jõgi.

Jägala jõgi on olnud Eesti üks parimatest elupaikadest neile liikidele, kes eelistavad elupaigana just kärestikulisi jõgesid. Näiteks on Jägala Soome lahe jõgedest tähtsuselt neljas lõheliste elupaigana, jõel on suur potentsiaal lõhe- ja meriforelli kudealana. Samuti sobib jõgi harjusele, võldasele, hingule, jõesilmule ja paksukojalisele jõekarbile. Praegu on Jägala jões lõhe ja meriforelli looduslikud asurkonnad (sarnaselt Narva jõega) hävinud, kuna jõgi on paisutatud, mattes lõheliste elupaigad enda alla.”

 

Ly Renter, muinsuskaitseameti Harjumaa nõunik:

“Muinsuskaitseameti hinnangul on Linnamäe hüdroelektrijaama paisu vee erikasutusloa pikendamata jätmine keskkonnaameti poolt põhjendamatu, sest selles on arvestamata jäetud kõik teised keskkonnaeesmärgid ja mõjud peale rändekalade. Muinsuskaitseameti seisukohast on paisutuse lõpetamisega tekitatavad tagajärjed mitmes valdkonnas märkimisväärsed ning peab seetõttu vajalikuks viia küsimus otsustamiseks vabariigi valitsuse tasandile.

Ehitismälestisena riikliku kaitse all oleva Linnamäe hüdroelektrijaama pais on heas seisukorras ning suurim ja silmapaistvaim enne Teist maailmasõda ehitatud pais Eestis. Mälestise tähenduse seisukohalt on väga oluline selle säilimine sobivas keskkonnas – vett paisutades. Kultuurimälestis säilib kõige paremini, kui see on kasutuses ning Linnamäe hüdroelektrijaamal on selle töös hoidmisest huvitatud omanik. Mälestise lammutamine või osaline lammutamine on mõeldamatu.”

 

Linnamäe hüdroelektrijaam:

1922–1924 ehitati Axel Werner Juseliuse projekti järgi.

1941 õhkisid osaliselt taganevad nõukogude väed.

2001–2002 taastati Raine Karbi projekti järgi.

2001–2017 AS Eesti Energia käes.

2017–… elektri tootjaks Wooluvabrik OÜ.

Elektrijaama betoonpaisu kõrgus 11,8 meetrit.

Kolme turbiini koguvõimsus 1,2 MW.

Turbiinid Soome firmalt Hydropump OY.

Katab 2000 majapidamise energiatarbe.

Paisjärve pindala 30 hektarit.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.