Maarja Merivoo-Parro peab Kuusalu valda lapsest saadik oma koduks. Ta on lõpetanud sealse keskkooli ning töötab Tallinna ülikooli ajaloo instituudi õppejõuna. Vahetult enne jaanipäeva ilmus tema ja muusik Vaiko Epliku eestvedamisel kogumik “Esto-muusika: Ulgu-Eesti leviplaadid 1958-1988”.
Praeguseks on kogumikust saanud müügihitt. Harju Eluga vestles Maarja Merivoo-Parro koduste ja piiritaguste eestlaste loomingust juuli esimestel päevadel.
Kellel ja kuidas tekkis idee anda välja ulgu-Eesti pop-, rock- ja kergema muusika kogumik?
Olen seda mõtet veeretanud juba viimased kümme aastat. Just nii kaua olen jõudumööda oma isiklikku väliseesti plaadikogu koostanud. Vaiko Eplikut hakkas teema sügavamalt huvitama aasta tagasi. Aga heleda leegiga põleva isiksusena oli ta kärme tegutsema ning tema kogu on nüüdseks minu omast juba suurem. Kaudselt on projektiga seotud palju häid muusikainimesi. Aga lõpliku valiku selles osas, mis plaatidele jõuab, tegi ettevõtmise hing ja projektijuht Vaiko. Mina olen kolmikplaadiga kaasa tuleva raamatukese autor.
Kui palju oli sealsest kerge- ja popmuusikaelust kuni iseseisvuse taastamiseni teada? Tõenäoliselt üks väheseid, kelle loomingut siin tunti, oli kupletist Olaf Kopvillem.
Raudsest eesriidest jõudis läbi väga vähe artiste. Kui Eesti iseseisvus, puhusid muusikamaastikul juba uued tuuled. Seepärast ongi see hea ja põnev jäänud nüüd juba aastakümneteks vaka alla. Huvitaval kombel tuleb selle tulemusena kogu eesti popmuusika ajalugu korrigeerida. Leidsime mitmes valdkonnas “esimesi pääsukesi”, keda varem ei teatud.
Nende aastakümnete sisse jääb mitmeid muusikuid, kes kodumaalt emigreerusid. Näiteks Kristi ja Raivo Tammik, Marju Kuut, Toivo Kurmet, Leila Miller ja Valdo Randpere ning Rein Rannap. Kas ka nende looming on esindatud?
Kogumikul on põhirõhk asetatud Teise maailmasõja käigus kodumaalt põgenenud eestlaste loomingule. Ent muusikalistel kaalutlustel on esindatud ka mõned hilisemad minejad. Nagu näiteks Lilian Treiberg, Raivo Parind ja Tõnu Sepp.
Milline on kogutud muusika kvaliteet?
Muusika on erakordselt siiras ja ootamatult kõrgekvaliteediline. Kuigi suur hulk salvestustest on tehtud kodustes tingimustes ja rendistuudiotes peamiselt asjaarmastajate poolt. Elu paguluses ei võimaldanud kõigil soovijatel muusikale pühenduda.
Selle projekti tegemise käigus tuli välja selliseid kogumikke, millest varem keegi midagi kuulnud polnud. Praegu on teada üle kolmesaja helikandja. Valdav osa vinüülplaatidel ja arvestatav hulk kassetil. Tänane väliseesti muusika on peamiselt CD-l või siis internetis allalaetavas formaadis.
Kui palju saadi aastakümnete jooksul mõjutusi kodumaa kergemast muusikast? Olen kuulnud ansambli Lemmikud esituses A. Oidi “Suveööd”, mis on plaadil kirjas “Tango Eestist”.
Olen varem uurinud väliseesti koorimuusikat ja seal oli kodu-Eesti helitööde esitemine väga kaua tabu. Nüüd üllatusin, nähes kui varakult väliseesti levimuusikud siinset muusikat kuulama ja esitama hakkasid. Vabariigiaegsed tegijad ehk Artur Rinne ja Heli-Neli olid värskelt meeles ja neile otsiti paguluses sobivaid vasteid. Armastati Heldur Karmo ja Uno Naissoo loomingut. Erakordselt särav on ka kogumikul olev Kustas Kikerpuu pala töötlus. Kõigest hoolimata võeti ENSV bändide repertuaarist nii mõndagi üle. Sest head ja hoogsat eestikeelset muusikat oli alati vaja. Lisaks tehti pagulaskonnas palju originaalloomingut. Kahjuks tuli väga palju põnevat muusikat välja jätta, kuna ruumi ei jätkunud. Kes plaate kuulab, saab vast aimu ka sellest, kuivõrd rikas ja mitmekülgne see ainestik on.
