Saada vihje
Kuidas Kuusalu kolhoosis vibraatoreid toodeti ning rahvusvärve austati (0)
Article title
Maila Tamm näitab Estroni töötõendeid. FOTO: Allar Viivik

Veidi enam, kui pool sajandit tagasi alustas Kiiu mõisas tööd Kuusalu kolhoosi abiettevõte Põllumajandusliku Elektroonika tehas Estron. Aastakümnetega toodeti teiste hulgas mõõteaparaate ehk vibraatoreid, lauakalkulaatoreid, sisetelefone ning isegi mingi kogus kooliarvuteid Juku. Ettevõttest ühest osakonnast kasvas välja tänaseni tegutsev alkoholitootja Remedia.

Peaaegu kümnendi Estronis töötanud Maila Tamm on viimase aastaga kogunud muljetavaldava hulga ettevõtte tooteid, dokumente, fotosid, mälestusi ning uurinud selle ajalugu põhjalikult. Reedel, 25. oktoobril on plaanis Kuusalu vallamajas ehk Kiiu mõisas näituse avamine, ettekandepäev ja meenutused. Kõik kogutu antakse hiljem aga Kolga muuseumi valdusse.

Maila Tamm räägib, et ettevõtte A ja O, käivitaja ning juht oli Vladimir Makarov. 2018. aasta sügisel müüsid tema järeltulijad Kiiul asunud maja maha. “Kui nad asju üle vaatasid, siis avastasid huvitavaid materjale. Lapsed Marika ning Jüri olid kindlad, et Estroni kogu kuulub laiemale üldsusele. Nad viisid materjalid vallamajja, kus otsustati: nendest peaks koostama näituse,” meenutab Tamm. Helistati ka temale, sest teati: naine on Estronis töötanud algusest peale ja tunneb teemat.

Selle aasta alguses alustas ta koos Kolga muuseumiga mälestuste otsimist, meenutuste salvestamist ning süstematiseerimist. Samuti fotode ja toodangu näidiste kogumist.

Raha tuli palju

Aprillis sai ta esimeste töötajatega kokku ning kogusse lisandusid ka esimesed esemed. 20. augustil tuli Villu Praksilt väga põhjalik algusaastate ülevaade. “Ta oli osakonnajuhataja ning insener. Kutsusin mehe appi ning ta oli nõus, sest mina jäin hätta insener-tehnilise materjaliga.”

Tänseks on talletatud 15 inimese mälestused, mis on ka arvutisse ümber kirjutatud. Olemas on üle 300 foto. Osad neist on kahjuks kehvad ja vajasid arvutiga töötlemist. Veel lisandus materjale Makarovi meeskonnast, vabast ajast, tunnustused, toodangunäidised jms. Otsitakse veel teraviljaniiskusmõõtjat TERNI

Milles seisnes omal ajal Kuusalu kolhoosi ja kitsamalt Estroni fenomen?

Maila Tamm räägib, et lepe Makarovi ja Kuusalu kolhoosi esimehe Arnold Vungi vahel sündis aastal 1968 juulikuus. “Makarov otsis pealinna lähedale rikast majandit. Varem oli Kuusalul juba abitootmise kogemus olemas, sest töötasid väike tärklisevabrik ning aiand. Oli ka teadmine, et abiettevõttega saab raha kergemini toota. NSVL-is ei olnud ühismajanditel tulumaksu kohustust,” meenutab Tamm. Seega said inimesed säästa peaaegu viiendiku palgast. Lisandusid ka preemiad, mida lõpuks maksti juba 40 protsenti põhipalgast.

Ette rutates võib öelda, et raha tootis Estron ja laiemalt Kuusalu kolhoos kõvasti. Summade eest tehti korda toonane majandi keskus ehk Kiiu mõis. Naabruses asuv Kiiu torn renoveeriti 70-ndate alguses kohvikuks. Torn oli varem laokil ning räämas. Enne restaureemistööde algust tühjendati torni ruumid sepapaja prahist ja lambasõnnikust. Kiiu keskusesse ehitati uued kortermajad, Estroni uued hooned valmisid 1977. aasta kevadel. Rahvas hakkas neid hüüdma Kartaagoks. Lisaks kerkis Peterburi maantee ligidale söökla Teeroos. Palgad olid ettevõttes kõrged, ulatudes Tamme sõnul 140-150 rublani kuus. Samas oli ka kõva kontroll ning kes praaki tootis, see jäi ka lisatasust või preemiast ilma.

Sini-must-valge 1970-ndatel

Vladimir Makarov oli Punase RET-i taustaga elektroonikamees. Tal oli palju tuttavaid sama ala asjatundjaid-insenere. Lisaks töötas Estonia puiesteel RET-ile alluv erikonstrueerimisbüroo ehk salastatud numbritehas. “Eks seal saidki mehed kokku ja tahtsid midagi huvitavat teha. Esimees Vunk ja aseesimees Lembit Kivimäe olid nõus,” teab Tamm. Galvaanikaosakonna juhina asus tööle Tiit Alle, kes sai õpetust Tallinnas toimetanud Ardo Haavalt. Mees oli olnud Eesti aja paberraha kupüüride kujundamise ning trüki juures osaline. Sealt tasubki otsida põhjust, miks juba 1970-ndatel trükiti Estronis kalendreid ja muid suveniire sini-must-valge kujundusega. “See oli ühismajandi abiettevõtte väike siiditrükiosakond. Ilmselt Glavlit (tsensuur) ja teised organid ei osanud Kuusalut kontrollida, et ENSV-s keelatud värve avaldati,” oletab Tamm. 1969. aasta jaanuaris hakkasid esimesed tütarlapsed Kiiu mõisas asunud Estronis tööle. “Minu lennust ehk Loksa keskkoolist töötas hiljem kokku kuus tüdrukut, sest oli nõue keskharidusele. Ma alustasin tööd 20. jaanuaril 1969. Tegime esialgu allhanke töid. Makarov õpetas meid, sest meil endal kogemust ei olnud. Ja tundide kaupa laua taga istumine oli ka tüütav,” räägib Tamm algusaegadest. Tema töötas Estronis aastani 1977 ning lõpetas viienda kategooria raadioaparatuuri monteerijana. Estronis naine ka abiellus ning tema mees Kalev oli samuti sama ettevõtte palgal.

Toodetest ja tootmisest rääkis Estroni insener Villu Praks. “Alguses asusime mõisa ühes saalis. Varsti oli aga tööl juba üle saja inimese ja tootmine aina laienes. Peainsener oli Lembit Kirsme, kes hiljem toimetas aastaid Keilas, Harju Elektris. Väga kõva insener, juht ning uuenduste väljamõtleja,” kiidab Praks.

Üle liidu tuntud vibraator ja arvuti

Esimene üle suure liidu tuntud toode oli Kiiu mõisas vibraator. See ei ole see abivahend, mida me praegu tunneme ning teame. Tegemist oli väikese elektroonilise vidinaga, mida suure NSVL-i tehased kasutasid enda mõõteseadmetes. “Ametlik nimi oli vibromuundi, mis muutis alalisvoolu vahelduvvooluks. See pidi olema väga täpselt häälestatud,” teab Praks.

Miks ei hakatud vibraatoreid Tallinnas tootma, seda teab Praks samuti. “Seepärast, et kuuldavasti ei suutnud pealinna daamide käed nii täpselt vidinat koostada. “Nad olid liiga närvilised,” teatas Makarov. Aga külma ja rahuliku närviga maanaised suutsid selle kohe kokku panna . Vibraatoritsehhi juhtisid aastaid Heimar Heidelberg ja Reet Alle,” meenutab mees. Väikese vibraatori omahind oli suurusjärgus kaks rubla. Aga seda müüdi suurtele kosmose- ja sõjaelektroonika tehastele 60 rublaga. Õnneks oli abitootmise nimes sõna tehas. Vastasel juhul poleks keegi suure liidu avarustel ENSV N-kolhoosi abiettevõtet jutule võtnud.

Järgmisena mõeldi Kiiul välja valjuhääldajaga sisetelefonid Estron 40-20. Täpsemalt olid autorid Lembit Kirsme ja Tõnu Tüksammel. “Selles oli suures osas lääne analoogidelt eeskuju võetud ja oma juppidest kokku pandud. Tootmine algas minu mälu järgi aastal 1971. Süsteemi oli ühendatud 40 aparaati, millel olid nupud, mikrofon ja valjuhääldi. Vajutasid nuppu ja rääkisid tsehhide ja kabinettidega. Mujal NSVL-is selliseid ei olnud,” meenutab Praks. Lõpuks jõuti juba saja aparaadiga sisetelefonini. Lisaks toodeti veel kartulikuhjade temperatuuri mõõtjaid ja vilja niiskuse mõõtjaid.

Väga populaarsed olid ka kalkulaatorid. Näidiseid nähti Moskvas näitustel ning otsustati: Kiiu mehed ehitavad ka sellise. Protsessor osteti välismaalt, kõik ülejäänud ehk kest, klaviatuur, ekraan ja muudki toodeti ise. Pärast arvelauda ja vändaga masinat Feliks oli Kiiu lauakalkulaator tõeline revolutsioon.

1980-ndate lõpus kasvas Estroni ühest osakonnast välja ettevõtte Bio-Estron. Ettevõte tootis piimavadakust söödapärmi ning sai selle eest ka ENSV riikliku preemia. Tootmistehnoloogia üks rajajatest oli Galina Borissova. Temal on olemas kogu arhiiv ja dokumentatsioon Bio-Estroni ja algusaastate alkoholitootja Remedia kohta.  Aga esimene Kiiu torni munaliköör valmistati ikkagi Estroni nimesildiga. Pudel on siiani alles,” näitab Maila Tamm.

 

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.