Noorte kunstnike tööd on mõtlemapanevad, neis on oma nägemus, maailmavalu. Nagu noorte töödes ikka. On aga ka helgemast helgemaid hetki, rõõmu, lootust. Nagu noorte töödes ikka. Tipnevad need tööd aga kahe noore kunstniku, Stiina Maria Sareveti ja Kirke Kaska suure seinamaalinguga Kiili noortekeskuses.

“Stiina Marie Sarevet, Marlen Vahtra, Maarja Malva, Karliine Lumi, Kirke Kaska, Edel Taim,” tutvustab õpetaja Kaire Lehtsaar oma hoolealuseid, keda ta neli aastat kunstimaailma kõige erinevamatesse saladustesse pühendanud on.

Tüdrukud alustasid põhikooli viiendas klassis, nüüdseks on lõpetanud kaheksanda (Maarja Malva lõpetas põhikooli). Ja kõik need aastad on tüdrukud põhikooli kõrvalt sihikindlalt ka kunstiga tegelenud.

“Ja tulemus on üllatavalt hea,” kiidab õpetaja Lehtsaar. Pedagoogiga võiks ju norida: kust õpetaja nii täpselt teab, temalgi see ju alles esimene lend kunstikooli lõpetajaid ellu saata?

Vastates on muidu nii särava naeratusega Kaire Lehtsaar väga tõsine: “Kunstikoolis õpetama asudes seadsin väga selged eesmärgid, kuhu me nelja aastaga välja peame jõudma. Võin kinnitada: enamik õppuritest on eesmärgid täitnud ja kuhjaga ületanudki. Ma ei uskunud, et noored nii kiiresti arenevad!”

Hinge otsimas

Mis siis oli, mida selles koolis nelja aastaga õpetati-õpiti? Ja mis õppuritele enim meeldis? Nüüd algab jutuvadin tüdrukute poolelt. “Õppisime maalimist, graafikat, joonistamist, skulptuuri,” räägivad kõik läbisegi. “Isegi klaasikunsti proovisime ära. Ja see oligi ehk kõige ägedam!”

Selleks, et lapsed saaksid kunstist natuke üldisema pildi, nii öelda üldhariduse, olid neil ka kunstiajaloo tunnid õpetaja Hanna Lauriga. Räägiti erinevatest kunstisuundadest, moevooludest, idee ehk sõnumi olulisusest kunstis. “Tänapäeval on ju Youtube´is väga head maalimis- ja joonistamistehnika õpetused. Aga need on hingetud. Kunstnik peab läbi kunsti oskama rääkida ka asjadest, milles on hing, aga millest pole tihtipeale kerge kõnelda,” ütleb Kaire Lehtsaar välja oma kunstniku- ja õpetajakreedo.

Kunstiklassist karantiini

Kiili Kunstide Koolil on aastaid kombeks korraldada lõputööde näitus, kus siis asjatundjad töid hindavad.

“Päris hindeid ei panda, see on rohkem nagu soovituslik hindamine, arvamuste avaldamine,” täpsustab õpetaja. Iga lõpetaja peab näitusel esinema kahe tööga, üks neist peab olema ühiskonnakriitiline, teine töö vabal teemal. Nii pidi see tulema selgi aastal, aga kui hakati lõputöid tegema, tuli noortel kunstnikel – nagu kõigil teistelgi – jääda karantiini.

“Eks alguses ikka ehmatas küll,” meenutab Stiina Marie Sarevet, kellel veel varakevadel oli pooleli suurel vineertahvlil ühiskonnakriitiline töö nimega “Depressioon”. “Valisin just selle teema, sest olen elus puutunud kokku inimestega, kes selle all kannatavad. Ja tean, kuhu see must murepilv inimese lõpuks ajada võib, tahan oma maaliga tõsta teadlikkust selle probleemi tõsidusest,” kõneleb noor kunstnik oma tööst.

Stiina Marie Sarevet ja Kirek Kaska oma seinamaalinguga. 

Et noored ise oma pooleliolevate tööde pärast depressiooni ei satuks, tuli appi vallavalitsus – suuremamõõdulised tööd sõidutati lastele koju, kus siis vanemate abiga olid juba sisse seatud stuudiod garaažis või elutoas – nii nagu kellelgi võimalik.

Maailmavalu

Kõik need tööd olid vaatamiseks ja hindamiseks väljas Kiili Noortekeskuses. Noortekeskuses just sellepärast, et Stiina Marielt ja Kirkelt telliti keskusesse seinamaal. Ja et ka see seinamaal – “Tants” – on üks lõputöödest, aga teisaldada seda on võimatu, siis pidi näitus tulema futuristliku pannoo juurde.

“Kutsusin Kirke, oma parima sõbranna appi ja kahekesi me selle akrüülvärvidega seinale valmis maalisime, mõnele kujundile oli modelliks elav inimene, teisele leid internetist,” kõneleb Stiina Marie suurest tööst, mis jääbki noortekeskuse seina kaunistama.

Sõbrannaga pannoo maalimise kõrvalt maalis Kirke Kaska valmis nutisõltuvuses olevad noored – kubistliku hallide klahvide mõttessepaneva maailma. “Oma tööga soovin näidata, et meil on suur kiindumus oma telefoni ning me ei märka enam enda ümber inimesi ja olulisi asju,” põhjendab Kirke oma teemavalikut.

Maarja Malva oma unistuste koeraga.
Fotod Ülo Russak 

“Mina maalisin pildi teismelisest narkosõltlasest. Ta on juba nii sõltuvuses, et ei suuda sellest mõnust vabaneda, hakkab laiali valguma. Üritasin sõnumit edasi anda vikerkaarevärvide ja voolava kirjaga,” kõneleb Karliine Lumi oma maalitud sõltlasest.

Kellegi kätt ei hoitud

Et noorte neidude maailm ka Kiilis ainult tumedates toonides pole, seda peegeldavad tööd vabal teemal.
“Mina leidsin kodust ema noorpõlve pildi, üritasin tabada meeleolu, mis emal võis olla pildistamise hetkel. Hetk sai rõõmus – kirgas neiu looduse mahedate toonide keskel,” räägib Edel Taim.

“Ma igatsen tohutult endale koera, sellepärast ma joonistasingi koera,” räägib Maarja. Pilt näitab, et Maarja ei igatse tavalist koera, vaid sellist, kes oskab vaid temale ainuomase truu koerapilguga perenaist jälgida, iga karv ja karvake pliiatsiga siledaks silutud ja kustutuskummiga toonitud.

Marleni pildil on aga suvi – just selline, nagu me teda siia Eestimaale igatseme. Meistritööd!

“Eks juhendamine käis siis Skype´i vahendusel, kellegi kätt hoida ega suunata ma ei saanud,” on õpetajal hea meel, et õpilased ka eriolukorras nii tublid olid. Kindlasti seob siit nii mõnigi noor tulevikus oma elu jäädavalt kunstiga.

Mis saab edasi?

Näitusega on lihtne – see läheb edasi Kiili raamatukokku ja sügisel, kui kooli juurdeehitus valmis, juba koolimaja uutesse ruumidesse. Noorte kunstnikega on keerulisem. Õnneks on kunstide koolil ka lisa-aasta võimalus. Sellele kõik noored loodavadki. Et siis juba teiste kogenud õpetajate Katrin Koskaru ja Leelo-Mai Aunbaumi käe all natuke teistsuguseid teadmisi omandada, teistsuguseid suundi viljeleda.

“Eks selle kunstikooli üks suuremaid väärtusi olegi see, et siin on koos ühtviisi mõtlevad, ühesuguste huvidega noored. See tekitab sünergia, mida kunagi ei loo üksinda sahtlisse joonistamine. Ja kui on veel hea juhendaja, annab see mitmekordse tulemuse,” kiidab Stiina Marie õpetajat.