Saada vihje
Vandjala külaplatsil peeti Jõelähtme külade kärajad (0)
Article title
Multifilmi töötuba

Jõelähtme vallas on 34 küla. 27. juulil kogunes valla Vandjala külaplatsile paar tosinat inimest, et arutleda külaelu probleemide üle, aga ka tunda rõõmu ilusast ilmast ja üksteise seltskonnast.

Nagu see Vandjalas tavaks on, tervitati tulijaid laulu ja lipuheiskamisega. Ühtlasi süüdati küünal nende mälestuseks, keda enam ei ole.

Vandjala külavanem Tiia Välk andis teada, et Jõelähtme vanimad külad tähistavad tänavu 800. sünnipäeva. Möödub nimelt 800 aastat Harjumaa ristiusustamisest. Ristiusustamise käigus käisid mungad külades, ristisid elanikud ja panid kirja külade nimed, mis on valdavalt nende külade esmamainimine kirjalikes allikates.

Mineviku meenutamiseks oli külaplatsile riputatud koopiaid Jõelähtme ala kajastavatest tsaariaegsetest ja rootsiaegsetest maakaartidest, mis üllatasid detailsuse ja täpsusega.

Vaja maakogu

Kärajate naelaks oli kaks ettekannet, millest esimese pidas külaline Kuusalu vallast – Emil Rutiku. “Kui paljud üldse teadvustavad endale, kus kihelkonnas nad elavad,” küsis esineja esmalt retooriliselt.

“Kihelkond oma olemuselt on olnud alati ühe paikkonna kokkulepped. Siin on piirid, me käitume nii, me elame nii. See on kultuur. Kihelkond tähendas kultuuri,” jätkas Rutiku.

Ühe sellise kokkuleppe näiteks tõi Rutiku rahvariided laulupeol. “Me kanname sellist triipu, meil on selline särk.” Järgnevalt päris esineja, kui paljudel kohalviibijatest on kodus kasvõi üksainus riideese oma paikkonna rahvarõivastest.

Selle peale märkis vallavanem Umboja, et Jõelähtme rahvarõivaid, iseäranis naiste riietust, kasutatakse ka teistes piirkondades, näiteks Kiilis, kus ajalooliselt omi rahvarõivaid ei ole.

Rutiku kurtis, et kihelkonnast on sageli alles vaid silt tee ääres ja sellega asi piirdub. Tema nägemuses peaks igas kihelkonnas olema kihelkonnakogu. Igast kihelkonnast läheks üks esindaja edasi maakokku. Sellist süsteemi on Eestis üritatud luua Norra eeskujul.

“See on oma mehhaanikalt just nimelt kihelkondliku koosluse taastamine, et inimesed üldse suudaksid rääkida oma asjadest,” arvas Rutiku.

Kuidas kulgesid maanteed?

Rutikule sekundeeris Tõnu Raid, kes tutvustas end kui EPA haridusega väljaõppinud maamõõtjat. “Ameti tõttu nägin ma ka salajasi nõukogude kaarte,” ütles ta soojenduseks.

Teedeehitusega seoses tekkis Raidil küsimus, miks Eesti maanteed nii käänulised on. “Lõpuks jõudsin siis selleni, et kirjutasin kaks raamatut,” ütles ta. Need on “Eesti Teedevõrgu kujunemine”, mis ilmus 2005. aastal, ja “Harjumaa ristimine 1219–1220”, mis nägi trükivalgust kolme aasta eest.

Raid on enda sõnul Harjumaa ristimise küsimust kaartide järgi lahendanud nelikümmend aastat. Ta on välja selgitanud, milliseid teid mungad ristimiseks kasutasid ja milliseid mitte.

Selleks kasutas Raid muuhulgas rootsiaegseid 17. sajandi lõpu külade, mõisamaanteede ja kihelkondade kaarte. “Need olid kõige vanemad kaardid, mis meil kätte saada olid,” põhjendas ta. On suureks üllatuseks avastas ta, et muinasaegne teedevõrk säilis suures osas kuni teise maailmasõjani.

“Hakkasin mõtlema, kuidas see niimoodi on võimalik? Loomulikult see on võimalik, sellepärast et transport oli hobutransport. Liiguti ratsa, liiguti hobuse ja härjavankritega, liiguti jala. Ei olnud mingit vajadust teha otseteid või kiiremaid teid või laiemaid teid, sest niimoodi sai elada,” järeldas mees.

Raidi väitel jõuti Eesti teede õgvendamise ja sirgeksajamiseni sisuliselt alles seoses autostumisega 20. sajandi keskel ja pärast seda.

Multifilmi töötuba

Et Jõelähtme külade kärajad üksnes minevikunostalgiale ei keskenduks, pakuti huvilistele multifilmi tegemist võimalust. Just nimelt multifilmi, mis krõbeda kuumaga tundus esmapilgul üsna pentsiku ettevõtmisena.

Multifilmi töötoas, mis kujutas endast pinkide, laudade ja fotoaparaatidega telki, jagasid näpunäiteid Kunstiakadeemias animatsiooni õppiv Liis Kokk ja tema õde Kätlin Kokk.

“Ette on antud teema, et see võiks olla selle külaga seotud või rääkida selle küla loo. Teeme seda lamenuku tehnikas, mis on kõige kiirem viis teha animatsiooni. Animatsioon iseenesest on hästi aeglane, aeganõudev tehnika,” selgitas Liis Kokk.

“Me oleme mõelnud ürgeesti metsavaimud välja. Nad võiks multifilmi saada ja see multifilm võiks rääkida Eesti rahva ajaloost,” arvas Eve Süvari-Kongi, erialalt rõivadisainer, kes oli üks multifilmi töötoa meisterdajatest.

“Arvasin, et on hullem, et see kõik võtab veel rohkem aega. Noh me teeme muidugi ainult väikese klipilaadse asja. Väga põnev, loominguline aspekt tuleb kohe endal ka sisse. Issand, aga ma võiks ju seda kogu aeg teha,” ütles Süvari-Kongi, kui multifilmist oli kolm sekundit juba valmis.

Kas kolm sekundit tunni ajaga on palju või vähe? “Seda on täitsa hästi, täitsa parajalt. Ja neil on väga detailne töö,” kiitis juhendaja Liis Kokk.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.