Saada vihje
Siit ja sealtpoolt Hiina müüri 3 (0)
Article title
Shanghai panoraam. Keskel Shanghai Tower, millel kõrgust 632 meetrit ja 128 korrust. See on ka maailma kõrguselt teine hoone.
Hiina on oma 1,4 miljardi inimese ja 9,5 miljoni ruutkilomeetriga nii suur ja majanduslikult nii edukas, et vägisi kipud arvama: selles hiigelriigis leidub kõike – tehnikaimedest imekena looduse ja õnnelike inimesteni. Ning palju enamgi veel. Päris nii see ei ole. Kaugeltki mitte.

Pekingist Shangaisse on natuke rohkem kui 1200 kilomeetrit. Kiirrong läbib selle vahemaa viie tunniga, tehes esimese peatuse Pekingist 600 kilomeetri kaugusel asuvas Hiina väikelinnas, mille nime on eurooplasel peaaegu võimatu välja öelda (ja ega kirjapanek lihtsam ole). Selles väikelinnas – loomulikult Hiina mõistes – elab umbes kaks miljonit inimest, Pekingis, kust teekond algas, elab üle 20 miljoni inimese, Shangais, kuhu rong teel on 22 miljonit. Ja tee peal on veel paar mõneminutilist peatust, nende seas ka Nanjing ehk Hiina vana lõunapealinn, kus elab 8,4 miljonit inimest.

Miks need arvud ja miks need inimesed? Rongi mugavasse pehmesse istmesse vajununa, üritades aknast mitte välja vaadata – või kui vaadata, siis hästi kaugele – sest akna alt möödakihutavad elektri- ja muud mastid panevad pea kergelt ringi käima, hakkad tahtmatult mõtlema ja arvutama: rong on pikk umbes 20 vagunit, igas vagunis sadakond istekohta, millest vaba pole ükski; järelikult liigutab rong ühest miljonilinnast teise korraga 2000 inimest.

Pandakaru ja Rail Baltic

Hakkab kergelt hämarduma. Pekingist väljas on raudtee rajatud sammastele, rong kihutab maa ja madalate pilvede vahel. Kiirus aina kasvab, juba näitab vagunis olev elektrooniline tabloo kiiruseks 292 kilomeetrit tunnis. Kui Eestisse peaks Rail Baltic tulema, siis on esimene peatus Tallinnast sõites Pärnus, ehk 130 kilomeetri kaugusel. Kas saab kiirrong nii lühikesel vahemaal üldse täiskiiruse üles? Ja sõidu alguspunktis, Tallinnas, elab 450 000 inimest, Pärnus natuke üle 50 000. Kust tulevad need inimesed, kes sellest kiirusest ja mugavusest osa saaksid, rongi istmed täidaksid?

Kiirus kasvab veelgi. Juba näitab tabloo 319 kilomeetrit tunnis. Kihutame ikka maa ja taeva vahel, hämaruses. Iga maalapike raudtee ümber on üles haritud. Et on varakevad, siis on muld alles must, ei kasvata veel midagi. Ainult kohati asendub mulla mustus rohetavate väljadega. On see taliviljade oras? Või mõni köögivili? Ei oska giidki täpselt vastata. Ainult nendib, kui piinlikult ökonoomselt on kogu põllumaa ära kasutatud, kuskil pole mõtetult võssa kasvanud maalappi.

Kiirus kasvab veelgi, juba näitab tabloo 348 kilomeetrit tunnis. Kas meie tulevikurong saaks üldse…Stopp! Ei tohi hakata mõtlema, kas meile ikka seda Rail Balticut vaja ongi. Et meil pole kuskilt miljoneid inimesi võtta, keda Tallinnast Pärnusse või Pärnust Riiga liigutada; meil pole raha, et raudtee maapinna kohale ehitada, võimaldamaks loomadel ja muudel elusolenditel all vabalt liikuda; meil pole…
Ehk arvata hoopis, et me ei oska suurelt mõelda? Enamik maailma rahvaid ei oska. Vähemalt hiinlastega võrreldes. Hiinlased ehitasid juba enne Kristust suure müüri, nüüd pürivad nad maailma hegemooniks. Igas valdkonnas. Ja väärata sellelt teelt ei suuda neid miski.

Kui meie aga midagi ei tee, oma majandust, transporti ja sidet moodsaks ei suuda muuta, tänastele nõuetele ümber kujundada, oleme varsti üks suur muuseum nimega Estonia Läänemere kaldal. Ja rikkad hiinlased tulevad meid külastama ja imetlema. Nii nagu nad praegu oma pandakarusid käivad Pekingi loomaaias imetlemas.

Hiina kavalus

Shanghai erineb Pekingist sama palju kui Tallinn Tartust. Peking on rahulikum, Shanghai ärilisem, kiirem; Pekingi tänavapildis mõjuvad tuttavlikult suured betoonpaneelidest karpmajad, nõukogude arhitektide looming, Shanghai vanemad linnaosad näevad välja pigem nagu kõnniksid Pariisis või Londonis – eks see linn kasvaski vaesest kalurikülast Aasia üheks võimsamaks ärikeskuseks prantslaste ja inglaste kolooniana, kus nüüd on võim loomulikult täielikult hiinlaste käes.

Isegi jaapanlased, tahtes rajada Shanghai uude ärirajooni oma pistodakujulise pilvelõhkujast finantskeskuse, pidid juba poolelioleva ehituse ümber projekteerima – Jaapani finantspistoda Hiina ärikeskuse südames, see ei lähe mitte. Nii mõtlesid hiinlased. Ja jaapani arhitektid muutsid hiinlaste survel pistoda pudeliavajaks (vaata ka Shanghai panoraamfotot). Hoolimata “pudeliavajast” on Shanghai panoraam muljetavaldav. Siin asub kõrguselt maailma teine hoone, 128-korruseline ja 632 meetri kõrgune Shanghai Tower. Koht, kuhu ka külastajaid viiakse, on 468 meetri kõrgune teletorn.
Hiinas näeb kõike ja kõiki. Aga mitte päris kõiki.

Praktiliselt ei kohanud me rasedaid naisi (seda täheldasid reisiseltskonna õrnema soo esindajad), ühelapse poliitika – kuigi 2017 muudetud kahelapse poliitikaks – mõjub siiamaani; üldse ei kohanud paljulapselisi peresid; väga vähe kohtasime tõmmunahalisi inimesi, kuigi rahvusvahelises Shanghais oli rahvastik kirjum kui homogeenses Pekingis. Ei näinud me nendes rikastes linnades õnnelikke inimesi. Ikka töö ja töö; äri ja äri. Kõndides kuskil Filipiinide džungliküla tänaval, saad aru – need, meie mõistes vaesed inimesed on seal õnnelikud. Rikkas Shanghais või pealinnas Pekingis seda tunnet ei tekkinud.
Või on see jälle üks Hiina kavalusi?

 

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.