Saada vihje
Rebane põgenes loomakaitsjate käest korstna kaudu (0)
Article title
Autolt löögi saanud rebane pärast esmaseid ravikuure.
Tallinna lennujaama lennujulgestajana töötaval Eino Roosioksal on omapärane hobi – mees peab Arukülas kodumaja juures metsloomade turvakodu. Sugugi mitte alati ei lähe asjad aga kavade kohaselt.

Jõululaupäeval ehk 24. detsembril jäi Peipsi kandis Mustvee lähedal rebane auto alla. Tallinna Loomade Kiirabi Kliinikusse tõi looma üks vene perekond. “Me panime talle Jõulurebase nime,” räägib Eesti Metsloomaühingu kõneisik Katrin Idla.

“Rebasele tehti vereproovid, röntgenipildid. Avastati, et tal on õhkrind. Kaks roiet olid värskelt katki, kahel roidel olid vanad vigastused. Ta oli korra juba mingi paugu saanud,” selgitab Idla.

Looma käpa sisse pandi kanüül, rindkere ümber side. Kopsukelmete vahelt tõmmati välja õhku, tehti antibiootikumiravi. Kõik see läks maksma natuke alla seitsmesaja euro, mis tuli metsloomaühingu arvelt.
Rebane oli esialgu täiesti apaatne. “Ta lõpuks muutus aktiivseks ja näitas paranemise märke. Kui ta erakorralise meditsiini osakonnast välja kirjutati, siis tõime ta minu juurde,” räägib Eino Roosioks.

Korstna kaudu vabadusse

Roosioks on Eesti Metsloomaühingu Harjumaa piirkonna juht. Igapäevaselt Tallinna lennujaama lennujulgestajana töötav mees peab Arukülas kodumaja kõrval metsloomade hoiukodu.

Rebane toodi Roosioksa koju 28. detsembri õhtul. “Ma panin ta taastuma linnusöödaruumi suurde koera transportboksi. Plaan oli teda paar päeva seal hoida ja viia ta siis õuepuuri seniks, kuni ta on ära paranenud,” kirjeldab mees.

Boksi pandi rebasele ka toitu ja joogivett. Boksi kõrval olid raviks mõeldud valuvaigistid ja antibiootikumid.

Ööl vastu 29. detsembrit näris rebane aga boksi võre puruks. Et linnusöödaruumi uks oli lukus, avanes ainus pääs vabadusse ahju ja korstna kaudu. Seda rebane ka kasutas.

Roosioksa õde läks looma kadumise järel redeliga katusele kontrollima, kas seal on rebase käpajäljed. Ja olidki. Jäljed näitasid, et rebane oli korstna kaudu väljunud, liikunud söödaruumi tagumise seina poole, kus katus oli madalam ja sealt alla hüpanud.

Mees osutab Harju Elule loomasöödaruumis katki näritud puurile. “See on see, kui ei ole spetsiaalseid puure, mida on vaja metsloomade jaoks.”

Rebase ümber oli põgenemise ajal veel rindkereside, et kopsukelmete vahele õhku ei tekiks. “Haige loom ei suudaks niimoodi põgeneda. Ju ta oli piisavalt terve juba. Ma arvan, et ta on praegu elus ja jookseb looduses ringi. Ja selle sideme ta närib enda ümbert lõpuks ise ära,” loodab Roosioks.

“Oleksin tahtnud rebast ikkagi natuke jälgida, aga kui ta niiviisi otsustas, siis ma olen sellega rahul,” arvab mees looma pagemise kohta.

2000 aitamist

Kui paljusid loomi Eesti Metsloomaühing aastas kokku aitab? “Möödunud aastal see arv oli umbes 2000,” ütleb Katrin Idla. Nende seas oli rebaseid, aga ka siile, oravaid, nugiseid, mäkrasid, metskitsi jne. Mõistagi palju linde.

Abistada pole jõutud veel hunte, põtru ja karusid. “Neid suuri kiskjaid me ei suudaks ka kuidagi aidata,” arvab Idla. Küll ulatati abikäsi hülgepojale. Ühingu heaks annavad oma panuse paarkümmend vabatahtlikku.
Metsloomaühing tegutseb annetustepõhiselt. Tavaliselt annetatakse helistades telefonile 9009933, millega ühingule laekub 5 eurot, või numbrile 9009955, millega ühing saab 25 eurot.

Lisaks on Eesti Metsloomaühingul annetuskonto EE952200221067573100. “Kui inimene teeb ülekande, siis seal on üks euro või seitse eurot või kümme eurot, kuidas keegi,” räägib Idla. Kõige suurem annetus, mille tegi üks ettevõtja, oli 3000 eurot.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.