Saada vihje
Rannakülades napib kalureid (0)
Article title
Kala võrgus

Rannakülade ning saarerahva elu juurde kuulub lahutamatult ka kalapüük. Kalapüüdmine on tehniliselt läinud ajaga järjest lihtsamaks, ent ometi on kutselisi kalureid järjest vähem ja ega kalagi napib. Miks see nii on ja kaluri elust üleüldse, räägib Prangli saarelt pärit abikalur Veiko Lembinen (50), kelle suguvõsas on kalapüüdmine juba mitmendat põlve au sees.

Kohtun Veiko Lembineni ja tema abikaasa Kerliga nende Neeme külas asuvas suvilas, kus käiakse tegelikult aasta läbi ja pea igal nädalal. Saabun väga õigel ajal – Kerli praeb pannil parasjagu tuulehaugi ning Veiko ehk Veiks, nagu kõik kohalikud Pranglis ja Neemes teda tunnevad, asjatab suitsuahju ümber, kus küpseb tuulehaug, tursk ja lest.

Nende peres süüakse kala iga päev ning kui saaki on olnud heldemalt, saavad oma osa kalasaagist ka head sõbrad ja tuttavad. Nii palju kala, et seda regulaarselt kuhugi turustada, siiski ei püüa, lisab Kerli.

Hea kalaõnnega õnnistatud

Küsimuse peale, kui sageli Veiko kalal käib, vastab mees tagasihoidlikult, et nii palju kui aega ja ilma on. Abikaasa Kerli hüüatab kõrvalt: “Koguaeg! Nädalas 2–3 korda kindlasti.” Abielupaar reisib palju ringi ning sihtkohast olenemata läheb Veiko alati ka kalale. Kerli meenutab, kuidas Malaisias käies õnnestus Veikol kinni püüda just selline kala, mille kohta kohalikud ütlesid, et seda on väga raske kätte saada, sest seda liigub harva. Pole vaja vist lisada, et just nimelt selle kala – hiid-noolhaugi ehk barrakuuda, Veiko kinni püüdiski ja hotelli restoranis omale hommikusöögiks lasi küpsetada.

Kalal käib Veiko tavaliselt koos ühe Neeme kutselise kaluriga, kellel on olemas ajalooline püügiõigus. Veikol endal on taskus abikaluri tunnistus. “Olen rannakalur tase 4,” täpsustab mees. Ajalooline püügiõigus oli Veiko vanaisal olemas, aga et Veiko isa töötas traalil ning võrgu- ja mõrrapüüki ei teinud, siis jäi ajalooline püügiõigus tookord ka edasi pärandamata.

“Vanal ajal – tsaari ajal, oli põhiline võrgu- ja õngepüük. Siis olid puuvillavõrgud ja püük oli palju raskem. Võrke tuli ise kududa ja seda tehti talvel, siis olid suvel võrgud olemas. Tavaliselt mindi suvel võrke välja võtma öösel, naised ja lapsed olid lautritel vastas ja kilud-räimed tuli võrkudest kohe välja raputada ning vilusse panna, jääd ju polnud võtta. Paat võttis kogu kala peale, isegi Aksi saarelt ja saak viidi kohe Tallinna kalasadamasse turgu ära,” teab Veiko rääkida, kuidas Prangli saarel asjad käisid.

Hiilgeaegadel püüti kala tonnides ning töödeldi enamasti kodusadamas asuvas kalapunktis. Pranglis oli soolamiskuur ning ka suitsutsehh, naised käisid kahes vahetuses tööl. Silgud soolati sisse, kilu ja räimi suitsutati, valmiskraam saadeti paadiga mandrile.

Kalur ei saanud üldiselt elu üle kurta – meri tõi toidu lauale, vajadusel sai kala vastu vahetada ka sellist toidukraami, millest omal nappis. “Ema rääkis, et vanaisa vahetas maameestega kala kartuli ja jahu vastu. Soolas tünnitäie lesta ja räime ja käis suurel maal ära ning tõi toidukraami vastu,” vahendab Veiko emalt kuuldut.

Kolhooside tulek tõi parema varustuse

Vene ajal kui tulid kolhoosid, kuulus Prangli Kirovi kalurikolhoosi alla, sinna kuulus ka lähedal asuv Neeme küla, kus oli samuti 80ndatel võimas kalatööstus. Kolhooside tulek tegi kalamehe elu lihtsamaks – anti kõvasti varustust, tulid mootorpaadid. Kuna Kirovi kalurikolhoos oli väga edumeelne ja heal järjel, oli kalameestel kuldaeg – nende ülesanne oli vaid kala püüda ja sadamasse tuua. Kala oli kõvasti ja kalamees oli rikas mees. Kui vaid oleks olnud, millele raha kulutada!

70ndate lõpus ja 80ndate alguses püüti peamiselt turska. Kui aga 80ndate alguses tursk ära kadus, hakati aga kilu ja räime traalima, ega kalurielu seisma jäänud seepärast. “Tursk käis periooditi, seda oli ka Eesti vabariigi ajal palju, siis jälle lõppes ära. Vanad inimesed rääkisid, et kui sõda tuleb, siis kaob tursk ära. Nii et kui 80ndatel tursk ära lõppes, kardeti sõda ja hakati kohe soola varuma,“ räägib Veiko rahvasuus levinud hirmudest.

Veiko mäletab, et kui ta koolipoiss veel oli ja isa traalil töötas, olid kalakogused väga suured, turska püüti tonnides. “Isa rääkis, et kevadel kui jää ära läks, oli Kaberneeme lahes tursauputus. Üks alus vedas kolm tundi traali ja sai saagiks tonn turska. Turska oli nii palju, et Pranglis oli 10 alust, Rohuneemes ka 10, Neemes 4 ja Kaberneemes ka 4. Kõikide osakondade alused olid üksteise järel, läksid traalid taga, keerutasid ringi ja kõikidel oli saagiks tuhat kilo ja 800 kilo,” räägib Veiko.

Kala oluliselt vähemaks jäänud

Viimase viie aastaga on kala oluliselt vähemaks jäänud. Mees toob näiteks, et kui viis aastat tagasi oli turska teinekord kolme võrgu peale 30 tükki, siis nüüd on kõige parem saak võib-olla 14 tükki. “Ja vahel on nii, et pole ühtki kala ning võrgud on vetikaid nii täis – näevad välja nagu mistra vaip – pead kas käsitsi nokkima, spets harjaga rookima või survepesuriga pesema, et võrke puhtaks saada,” räägib Kerli kalamehe naise argipäevast.

“Tagantjärele mõeldes võib-olla tõmmatigi siis see tursk siit välja, populatsioon kadus täitsa ära. Siis ju piiranguid polnud, tõmba palju tahad,” mõtiskleb Kerli, miks turska nii vähe liigub. Aga mine võta nüüd kinni, ehk on oma osa ka Muuga sadama ehitamistöödel – süvendamistööde käigus veeti merepõhjast pinnast mujale laiali, kus olid kalade kudemiskohad. Veiko sõnul kadus Kolga lahest lest ära enam vähem samal ajal kui tursk. Lesta leidub rohkem pigem läänepool ja Läänesaartel.

Millist kala mees peamiselt püüab? “Kevade alguses ja suvel põhiliselt tursk, tursk tahab külma ja soolast vett. Suve keskelt kuni sügiseni on siig, lest ja ahven ning kui septembris ilmad jahedamaks lähevad, hakkab meriforelli tulema. Talvel põhiliselt meriforell ja siig, kevad algab jälle tursaga, ” loetleb abikalur Veiko.

Aga mida arvab mees selle kohta, et Läänemere kalad on saastunud ja toiduks ehk üldse kõlbmatud? “Vanemad kalad on kindlasti endale dioksiide ligi võtnud. Suur räim ja lõhed kindlasti ka. Kõige õigem on suur kala merre tagasi lasta. Ega nad söögiks nagunii kõlba, tuima lihaga. Pealegi kui suur kala lasta tagasi, kui ta saab veel edasi sigida, siis on sellest rohkem kasu, sest tulevad tugevad järglased, kes suudavad suureks saada ja veel omakorda järglasi saada,“ räägib Veiko.

Kunagistest kalapüügi hiilgeaegadest pole Neemes ja Pranglis järgi enam palju – suurem jagu kalatöötlemise hooneidki hävinenud. Kalapüügiga ja sedagi vaid hobikorras, tegeleb sealkandis vaid käputäis mehi. “Kalapüügi teadmised tulevad ikka perekonniti, ega seda kuskil koolis õppida ei saa. Kurb on see, et kaluritele pole pealekasvu. Kui keeruline oli vanasti merel käia, vahendeid õieti polnudki, tänapäeval on see tehniliselt nii lihtsaks tehtud, aga kalureid pole peale tulemas,” ütleb Kerli lõpetuseks nukra noodiga hääles.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.