Saada vihje
Rae Basquiat’ 101 maali (0)
Robert Puumeister on 17-aastane Jüri gümnaasiumi õpilane, kes võttis esimest korda pintsli kätte umbes aasta tagasi. Tänaseks on ta maalinud üle saja töö ning avas sel esmaspäeval Tallinnas oma isikunäituse.

Harju Elu ajakirjanik käis Robertiga kohtumas mõned päevas enne näituse avamist Rae kultuurikeskuses, kus noor kunstnik on leidnud koha oma taieste valmistamiseks. Samal ajal, kui kultuurikeskuse saalis käib usin põranda lihvimine ning lisaks palavusele ja tolmule häirib pidev müra, on Robert korrus kõrgemal ühes stuudioks kohandatud koridoris maalimas. Värvipottide, pintslite ja juba valmis maalide vahel tunneb ta end kui kala vees.

“Alguses ma maalisin kodus, ostsin varustuse ja maalisin aina suurematele lõuenditele. Kui olin kodu ära määrinud, läksin keldrisse. Aga maalid läksid kogu aeg suuremaks ja ma ei mahtunud ka enam sinna ära. Siis läksin ema juurde, hakkasin seal ka mäkerdama. Emaga oli selle pärast tüli. Siis ma mõtlesin, et nüüd mul polegi kuhugi minna,” meenutab Robert.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Robert helistas Rae kultuurikeskuse juhatajale Toomas Arule, kes oli alguses sunnitud “ei” ütlema. Kui Robert järgmisel päeval kultuurikeskusse läks, siis ütles Aru, et kelder ja koridor on tegelikult välja pakkuda. “Nüüd olengi koridoris. Natuke üle poole aasta,” ütleb Robert lõbusalt.

Sajast sai 101

Kõik sai alguse ammu-ammu, lapsepõlves, nagu asjad ikka, aga konkreetselt see projekt, “101”, hakkas küpsema Roberti peas umbes aasta tagasi, kui valmis tema esimene teadlikult tehtud maal – pressitud paberi peale joonistatud “mees, kellel olid käed laiali”, nagu noor kunstnik ise seletab.

“Tahan rikkaks ja kuulsaks saada.”

Inimesed ja näod ongi tema põhimotiivid, kuid seda mitte imiteerivas stiilis. Robert ei pea oluliseks mitte elu kopeerimist, vaid oma tunnetuse ja sõnumi edastamist. Lemmikuks on talle ekspressionism ja 20. sajandi teise poole uusekspressionistid – Andy Warhol, Jackson Pollock, Jean-Michel Basquiat. Just viimane, tänavakunstnikuna alustanud ja noorena surnud kunstikuulsus oli too, kes pani Roberti palavikuliselt maalima. Nimelt luges noormees, et 2017. mais müüdi üks Basquiat’ maal oksjonil 110,5 miljoni dollari eest, mis on suurim summa, mis kunagi ühe ameerika kunstniku taiese eest makstud.

Soov saada “kuulsaks ja rikkaks”, nagu Robert ütleb, pani teda meeletult maalima. Jah, kunst pole kõige pespektiivikam viis rikkaks saamiseks, nagu ta isegi tunnistab, kuid tee oli valitud – esialgu kooli uurimistööna plaanitud sajast maalist kasvas välja auahne plaan avada oma näitus.

Projekti algse nime “100 maali” muutis Robert “101-ks”, kui kuulis, et vabariik tähistab sajandat aastapäeva. Käes hoiab Robert üht oma lemmikmaali. 

“Mõtlesin, et teen palju töid, ja kuhugi see ikka jõuab. Idee oli, et teen väga palju maale hästi kiiresti – nii et teised küsiksid, kuidas sa seda jõudsid, ise käid koolis,” räägib Robert õhinaga.

Ja ega ei jõudnudki – seesama uurimistöö, millega ta lõpetaks 11. klassi, on siiani esitamata. Selle asemel tuli esmaspäeval isikunäitust avada.

Ja muutmisele läks ka uurimistööle plaanitud nimi ehk “100 maali”. Kui Robert kuulis, et tänavu seostatakse iga loomeprojekti, mil nimes arv 100 sees, Eesti vabariigi aastapäevaga, siis muutis ta oma projekti nime, nii et sellest sai “101”. Et kõik aru saaksid – see on tema enda auahne plaan, mitte austusavaldus vabariigile.

Las teised räägivad

Enesekindlusest noormehel puudu ei tule. Paar päeva enne näituse avamist, kui temaga räägime, on veel neli maali pooleli. Need tuleb avamiseks valmis saada.

Robert räägib, et talle meeldib Basquiat’ maalide ekspressiivsus ja vaba eneseväljendus. “Mulle meeldib, kui sul on ükskõik ja sa lihtsalt teed, sest see on su eneseväljendus. Ma kujutan maalidel asju, aga ma ei mõtle ette, kuidas – tuleb kuidas tuleb,” kirjeldab ta.

Maalimisdeemon on noormeest piinanud juba viimase aasta ning kooliski oli seetõttu keeruline käia – mõte oli kogu aeg maalimise juures. Ka nüüd, suvekuumuses, veedab ta iga argipäeva Rae kultuurikeskuse stuudioks kohandatud koridoris. Eesmärk – 101 maali – on niivõrd lähedal.
Samal ajal teevad teised temaealised, mida ikka vabal ajal tehakse. Robertil pole aga mõttes midagi muud peale maalimise. “Mul on teised eesmärgid. Tahan rikkaks ja kuulsaks saada, ja kuidas ma siis saan, kui lähen hoopis kardiga sõitma,” ütleb ta.

Kuigi näituse avamine on ukse ees, pole Robert kummalisel kombel oma teoseid eriti kellelegi näidanud ega arvamust küsinud. “See ei ole minu asi oma piltidest rääkida. Pigem teen tööd ja lasen teistel oma piltidest rääkida,” on ta kindel.

Väike närv on ikkagi enne näituse avamist sees, tunnistab ta, täiesti rahulikult magada ei saa.
“Eks ma ikka natuke närveerin. Aga vahet pole, mis saab. Mul on elus kõik, mida ma olen tahtnud, nii et mul pole midagi kaotada,” ütleb ta.

Näitus “101” on avatud Tallinnas Telliskivi Loomelinnaku Rohelises saalis. Pilte Roberti töödest saab vaadata www.instagram.com/puumeister.

Arvamus

Toomas Aru, Rae kultuurikeskuse juhataja

Kui ma esimest korda umbes aasta tagasi nägin Roberti maale, olin kohe vaimustunud. Tegu on väga andeka noore kunstnikuga. Maalide kompositsioon on paigas ja maalitehniliselt on ta huvitav. Lisaks olles Teda nüüd jälginud siin Rae kultuurikeskuses pool aastat, pean mainima, et Ta on ka väga töökas. Praegu on veel äratuntavad mõjud, aga see kaob varsti. Mis ei kao on töökus ja taju. Julgen vabalt väita, et Eesti kunstiakadeemia maaliosakonna magistritel oleks Robertilt nii mõndagi õppida.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.