Saada vihje
Paunküla hooldekeskus: koht, kus tahetakse olla (0)
Article title
Valter Koppel Paunküla hooldekeskuse ees.
Hooldekeskus Paunküla mõisakompleksis on koduks 80 inimesele nii Kose vallast kui kaugemalt. Energiline Valter Koppel, kes on asutust juhtinud juba 33 aastat, näitab oma valdusi ja jagab selgitusi.

Hooldekeskusest leiab Kose, Harku, Jõelähtme, Kohila, Raasiku ja Viimsi valla, samuti Tallinna, Tartu, Paide ja Haapsalu linna inimesi.

Eakaid ja puudega inimesi elab mõisa peahoones kokku 70. Keskmine ülalpidamiskulu jääb 745 ja 820 euro vahele kuus. Raha selleks tuleb kas inimeselt endalt, tema perekonnalt või kohalikult omavalitsustelt.

Lisaks pakutakse mõisa kõrvahoonetes kümnele nooremale inimesele toetatud elamise teenust, mida rahastavad asjaosalised ja riik kahasse. “Nemad on kunagised lastekodulapsed, kes oma eluga ise toime ei tule,” selgitab Koppel.

Soov luua kodu

Hooldekodu rajati Paunküla mõisa juba 1948. aastal. Kui Valter Koppel 1986. aastal selle juhatajaks tuli, elas peahoones 126 inimest. Ühes raudvooditega toas oli seitse hoolealust, ühes toas aga lausa kaksteist.
Probleemiks ei olnud üksnes ülerahvastatud toad. “Tol ajal oli direktori põhikohustus olla varustaja, turustaja ja kõik muu sinna juurde. Meie eesmärk oli hakata looma kodu,” meenutab mees ümberkorralduste algust.

Üheks pöördepunktiks kujunes 2005. aasta, kui riigile kuuluvast hooldekodust kujundati MTÜ Paunküla Hooldekeskus. “Vara, seadmed, hoone ja kõik muu on Kose valla oma. Meie oleme sees rentnikud,” kirjeldab Koppel hetkeseisu.

Õmblusmasin näputöö tarbeks 

Praegu elab mõisa peahoones kõigest 70 hoolealust, sest euronormid inimesi tubadesse nagu silke pütti pista enam ei luba. Ühene tuba peab olema vähemalt 9 ruutmeetrit suur, kahene 15, kolmene 21 ja neljane 27. Rohkem kui nelja hoolealust ühte tuppa majutada ei tohigi.

“Toad on möbleeritud vastavalt vajadusele, vastavalt nõuetele,” räägib Koppel, kelle sõnul on igal hoolealusel voodi, öökapp, riidekapp, seinalamp ning seina- või lauapeegel.
Koppel mainib kitsaskohana, et WC ja duširuumi ehitamist igasse tuppa takistavad mõisa massiivsed seinad, mis kohati on pooleteise meetri paksused. Nii tuleb vähemalt esialgu leppida tõdemusega, et need kohad on koridoris mitme toa peale ühised.

Kuni kõrge eani

Hoolekandekeskuse asukate vanus üllatab. Kui jätta kõrvale toetatud elamise noored, jääb keskuse naiste vanus vahemikku 55-98, meestel 59-74. “Vanajumal on loonudki naised tugevamaks kui mehed,” arvab Koppel.
Miks mehed ikkagi varem ära kustuvad? “Väga palju mehi on ratastoolis. See tähendab, et on amputatsioonid. Kas need on nüüd haigusest või on see sotsiaalsest elust? Meie ei tohi kommenteerida, aga meie arvates on need mehed elu hammasrataste vahele jäänud,” selgitab juhataja.

Lisaks amputatsioonidele on inimesed kimpus südame-veresoonkonna haiguste, kopsuhaiguste ja vähiga, samuti dementsuse ja Alzheimeri tõvega. “Dementsus on praegu esiplaanil ja see puudutab rohkem haritud naisi,” räägib Koppel.

Hooldekeskuses viibitud aeg ulatub ühest päevast 22 aastani. Juhataja sõnul on inimese esmane reaktsioon, kui pere ta Paunküla hooldekeskusesse toob: “Miks sa mind siia tõid? Ma ei jää siia mitte mingil juhul! Vii mind kohe tagasi! Kuidas sul ei ole häbi?”
“Kui inimesed ära harjuvad, võtavad meie maja, õue ja tegevused omaks, siis nad ei kipu enam kuhugile,” arvab Koppel.

Ei olegi siis üllatav, et eakad ja puudega inimesed soovivad Paunküla hooldekeskuses alaliselt elada. Ühtegi vaba hooldekohta seal hetkel ei ole. On tekkinud isegi väikene järjekord soovijatega – kaks naist ja kaks meest.

Tunneli lõpus valgus

Päris igaühte hooldekeskusesse ei võeta. “Me kuulame jutu ära ja palume saata perearstil, kus inimene arvel on, meditsiinilised dokumendid. Kui seal on näiteks kirjas agressiivsus, siis me ei võta. Kui on jooksik, siis me ka ei võta,” räägib juhataja.

Hooldekeskusel on 32 töötajat. “On toitlustuspersonal, on hoolduspersonal, on meditsiinipersonal ja muu – raamatupidaja, haldusjuht ja mina,” selgitab Koppel.
Töötajate vanus jääb vahemikku 48-76. “Mina olen kõige vanem,” naerab Koppel. Kust tuleb energia, et keskuse juhtimist hoolimata kõrgest vanusest jätkata?

“Ma olen eluaeg töötanud inimestega. Enne, kui ma siia tulin, ma töötasin kahes haiglas üldjuhina. Mind on niimoodi kasvatatud, et ma pean. Ükskõik, kui halb ei ole, ma tean alati, et tunneli lõpus on valgus,” arvab mees.

“Kui me tahame, et meie juurde tullakse, siis me peame ju andma hoolitsust. Kui me tahame, et meil oleks personali, siis me peame arvestama koormustega, palkadega, koolitustega. Tänapäeval muidu enam läbi ei löö,” lõpetab Koppel.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.