Mööda Naaritsa tänavat naaritsafarmi (0)
Alar Kõre Karjakülas.Alar Kõre Karjakülas. 
Kallis karusnahk ei jäta kedagi ükskõikseks, paneb nii mõnegi inimese silmad õnnest särama, võtab teisel suu aga vihast vahtu.

Rääkida/kirjutada karusloomadest ja karusloomafarmist ilma emotsioonideta on raske. Aga üritagem siiski. Seda enam, et Keila vallas Karjakülas tegutseb Baltimaade suurim karusloomakasvataja AS Balti Karusnahk. Ja seda varsti juba 20 aastat. Karusloomade aretusega on inimesed tegelenud aga kümme korda kauem, rohkem kui 200 aastat. Karjakülla ehitati esimene karusloomafarm 1936. aastal. Nõukogude ajal tegutses siinne farm Raku karusloomakasvatussovhoosi üksusena. AS Balti Karusnahk ostis 1996. aastal pankrotistunud Karjaküla farmi, kus kasvatati tollel ajal vaid rebaseid (naaritsakasvatus oli hääbunud). 2000. aastal taastati ka naaritsakasvatus. Peale ameerika naaritsa (mingi) kasvavatakse Karjakülas praegu veel sini- ja hõberebaseid.

Peab loomi armastama

„Rebaseid on meil põhikarjas 6000 looma, minke ligi 17 000,“ teab farmi juhataja, AS Balti Karusnahk juhatuse liige Alar Kõre täpselt. Põhikarja loomaks olemine tähendab seda, et põhikarja emasloomad paarituvad ja poegivad. Aastas sünnib rebastel 17 000 poega ja naaritsatel 120 000. Suurem osa 8-9 kuu vanused noorloomi nahastatakse ja saadetakse Soome. Seal nahad pargitakse ja müüakse maha karusnaha oksjonitel. 98 protsenti Karjaküla farmide toodangust läheb ekspordiks. Ei ole Eestis just palju ettevõtteid, kes sellise ekspordinumbriga uhkeldada võiksid. Nagu kaunid daamid kaunite karusnahkadega.

„Eestis võiks rohkem karusloomafarme olla,“ arvab Alar Kõre. „Maailmas karusnahale turgu jagub.“ Eestis võiks ka karusloomakasvatajaid rohkem olla – paraku on nemad farmide hääbudes läinud mujale uut teenistust otsima. Kinnitamata andmetel töötab Soomes 200 Eestist pärit karusloomakasvatajat. Karusloomafarmides. Sest see on amet, mis nõuab oskusi ja vilumust. Seda ametit on Karjakülas pärandatud põlvest põlve.
„Ennekõike peab karusloomadega tegelev inimene loomi armastama. Ilma selleta meil kaua vastu ei pea,“ kõneleb farmi juhataja.

Näiteks perekond Smirnovide dünastiast töötavad farmis praegu vanemad ja kolm poega. Üldse annab farm tööd 75 inimesele, neist valdav enamik on kohalikud. Nii et: AS Balti Karusnahk on paikkonnale oluline tööandja, lisaks toetab nõrgemaid.

Eetiline või mitte?

Agat need pisikesed puurid? Ja see nahastamine?
„Tegelikult on omanikud farmi investeerinud üle 10 miljoni euro, rajatud on Euroopa standarditele vastavad puurid: ühele põhikarja naaritsale on ette nähtud 0,8 ruutmeetrit pinda, emasloomale koos poegadega kaks ruutmeetrit,“ räägib Alar Kõre loomade pidamistingimustest. Söödaköögis ootavad mikserisse minekut külmutatud punane ja valge kala, Talleggi kanatooted, kärutäied jäätist. Kõik loomatoiduks kõlbulik. Loomulikult ka mineraalid ja vitamiinid.
„Ainuüksi kalajäätmeid kasutame aastas 6000-7000 tonni, kas oleks parem need utiliseerida?“ küsib farmi juhataja. „Või Talleggi jäätmed…“

Kas karusloomapidamine on eetiline tegevus või mitte – viimast väidavad loomaõiguslased – seda peab igaüks ise otsustama. Kas tühjad külad on eetilisemad kui mõni küla koos naaritsapuuriga? Ehk on karusloomakasvatus siiski maaelu rikastamise võimalus ja vorm, nagu on öeldud ka maaeluministeeriumi arengukavas.

Keila vallas on igal juhul asi otsustatud. Lisaks Naaritsa tänavale on vallavalitsus ristinud ühe tänava ka Hõberebase tänavaks. Need viivad otse karusloomafarmi.

POOLT
Aimar Altosaar
Karusloomakasvatusega kursis olev kohalik elanik
1. See on põhjamaale sobiv ja iseloomulik loomakasvatusala, sest tänu külmale kliimale on karusloomadel siin palju väärtuslikum nahk kui lõunapoolsetes maades kasvavatel loomadel. Seetõttu on ka mitme lõunapoolsed Euroopa riigid karusloomakasvatusest loobunud. Olulised on ka traditsioonid, sest farmides on Eestis karusloomi kasvatatud juba ligi 80 aastat.
2. See on loomulik osa kogu loomakasvatustsüklist, sest karusloomade söödabaasiks on looma-, linnu ka kalatööstuse jäätmed, mis ei ole nii väärtuslikud, et neid mujale eksportida, kuid mille utiliseerimise korral tuleks kulutada suures koguses loodust saastavaid põletusaineid.
3. See sektor võiks olla suur tööandja paljudes maapiirkondades, mis on jäänud inimtühjadeks, kuna sealsed inimesed töötavad Soomes ja teistes Põhjamaades. Karusloomaettevõtjate hinnangul töötab ainuüksi Soomes vähemalt 200 Eestist pärit inimest alaliselt karusloomafarmides, millele lisandub sama suur arv hooajalisi töötajaid. Miks nad ei võiks töötada Eestis?
4. Soome ekspertide hinnangul võiks Eesti olla suur karusnahatootja, sest siin on selleks väga head tingimused: sööda kvaliteet on parem, kui Soomes, mis väljendub ka nahkade paremas kvaliteedis; meil on veel piisavalt sellist tööjõudu, kes on valmis karusloomafarmides töötama ning Euroopa üks suurimaid karusnahaoksjoneid – SagaFurs toimub kohe üle lahe Helsingis, mis tähendab väiksemaid transpordikulusid. Eriti perspektiivikas võiks karusloomakasvatuse arendamine olla Ida-Virumaal, kus on selleks piisavalt maad, mis ei sobi enam teistele maaviljelusaladele ning seal on ka piisavalt tööjõudu.
5. Karusnahaturg on kogu maailmas kasvav turg, sest järjest enam soovitakse kasutada looduslikke materjale kunstlike asemel. Karusnahast rõivaesemed peavad vastu 20-30 aastat, hoiavad hästi sooja ning on loodussõbralikud, ületades kvaliteedilt ja kestvuselt igasuguist sünteetikat.

VASTU

Kadri Taperson
MTÜ loomade eestkoste organisatsiooni Loomus juhataja

Karusloomafarmide tegevus on ebaeetiline paljude inimeste arvates: nii nende kümne tuhande jaoks, kes kirjutasid alla keelustamist toetavale petitsioonile, mis tänaseks on riigikogus arutlusel; enam kui kuuekümne ettevõtte ja vabaühenduste liikmete arvates, kes on alla kirjutanud ühismanifestile, kui ka 58 protsendile Eesti elanikkonnast, kes on kas pigem või kindlasti vastu loomade kasvatamisele ja hukkamisele farmides karusnaha saamise eesmärgil. Nii et peale loomaõiguslaste on neid veel, kelle jaoks ebaloomulikes tingimustes loomade pidamise ja nende tapmise loomaarmastuseks pidamine on rohkem kui kummastav. Muidugi on vägagi arusaadav, et farmide töötajad muretsevad oma töökohtade pärast, mis peale kümneaastast üleminekuaega võivad tõepoolest kaduda. Usun siiski, et Eesti inimene on nutikas ja suudab selle pika aja jooksul midagi kasutoovamat, keskkonnasäästlikumat ja eetilisemat välja mõelda. Me ei taha ju keegi elada maailmas, kus väärtustatakse ainult raha.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.