Saada vihje
Loomingu Raamatukogu: 60 aastat ja poolteist tuhat numbrit väärtkirjandust (1)
Jaanuaris 1957 ilmuma hakanud ajakiri Loomingu Raamatukogu (LR) jõuab uuel nädalal väärika tähtpäevani. Alustanud 50ndate teise poole vabamas õhkkonnas, suutis sari pakkuda ka kõige hullematel stagnatsiooniaastatel väärtteoseid Ameerikast Aafrikani ning loomulikult kodusest kirjandusest. Vanu ja uusi aegu meenutas Keilas elav toimetaja ning tõlkija Anu Saluäär.

Aasta 1957 oli maailmas ning ka Eestis mitmes mõttes eriline. Eelnenud aasta Suessi kriis ning Ungari ülestõus olid ajalugu. Juunis 1957 kohtusid Liverpoolis esimest korda John Lennon ja Paul McCartney. See pani aluse järgmise aastakümne supergrupile The Beatles.

Eestis alustas tööd Tallinna moemaja ning vastu võeti Voldemar Panso juhitava lavakunstikateedri esimene kursus. Represseeritud pöördusid vangilaagritest ning Siberist koju. Varem rahvavaenlasteks tunnistatud kirjanikud (Tuglas, Andresen, Semper jt) said jälle enda teoseid ilmutada. Esimene LR number ilmus 19. jaanuaril 1957. 62-leheküljeline vihik kuulus soomlase Pentti Haanpää jutustustele “Elu suurelt maanteelt”. Kogumiku tõlkis Vaime Kabur.

Esimene number jaanuarist 1957. 

60 aastat hiljem esimest LRi kordustrükina välja ei anta. Küll on sünnipäeva märkimiseks plaanis nii mõndagi. “Uue aasta esimene number on kogumik “Laustud sõna lagub”, mis oli tegelikult 1975. aasta esimene number. Selle koostas Arvo Krikmann ning lisaks mahlakatele vanasõnadele oli vihikus 1957-74 ilmunud LR teoste nimekiri,” ütleb Anu Saluäär. Aga nimekirjas oli nii mõnigi keelatud autor ning kogu tiraaži käskisid toonased võimumehed kokku korjata ja hävitada. Uus väljaanne on käsikirja järgi taastatud ja uuesti laotud. Lisaks ilmub vihik kahe artikliga LR varasemast ja hilisemast ajast. “Tellijad saavad need mõlemad kätte. 18. jaanuaril tähistab Kirjanike Maja kirjanduslik kolmapäev Loomingu Raamatukogu juubelit,” lisab Saluäär.

Sidemetega tõlkijad

Ajaloost rääkides tunnistab toimetaja, et esimeste numbrite ilmumist ta loomulikult ei mäleta, sest oli 1957. aastal laps. “Aga vanemate riiulitelt olen märganud, et nad alustasid tellimist aastast 1960. Varem osteti ilmselt üksiknumbreid, edasi on juba mitmed aastakäigud olemas ja neid olen säilitanud,” ütleb Saluäär. Küll on teada, et alustanud ajakiri sai kohe väga menukaks ja see oli esimesele peatoimetajale Otto Saamale suur üllatus. Tellijate arv oli aastatel 1958-59 juba 10 000 ning trükiarv 12 000–15 000. LR müüdi erinevalt tänasest ajast mitte toidukauplustes, vaid ajalehekioskites. Kohe tulid ka mured, sest Nõukogude Liidus ei jätkunud paberit. Esimeste aastakäikude kaanehind oli üks rubla, pärast 1961. aasta reformi aga 10 kopikat.

Esimesel aastal ilmus LR 24 numbrit, teisel aasta 36 ja kolmandast aastat alates juba 52 numbrit. Alates aastast 1995 ilmub 40 numbrit aastas.

Kuidas saadi algusajal kätte välismaiseid raamatuid? Ühiskond oli suletud, riigist välja keegi eriti ei saanud ning internetikaubamajasid ei olnud. “Kuidagi ikka sai. Võtame näiteks esimese aastakäigu, kus on toredaid leide. Näiteks hilisem nobelist, toona noor Doris Lessing. Võis olla nii, et kellelgi oli kirjavahetus välismaaga. Tõlkija või tema sugulane võis saada ka juba pakke,” arvab Saluäär. Pentii Häänpää sattumine esimeseks oli ilmselt taastunud Soome sidemete “süü”.

Ka järgnevad raamatud on huvitavad leiud. Nii ilmusid William Jabobsi (?) humoreskid, värskelt rehabiliteeritud Tuglase “Ühe Norra reisi kroonika” kordustrükk. Samuti Trendjakovi ja Kuprini teosed. “Alberto Moravia “Rooma novellid” tõlkis Aleksander Kurtna, kes oli just vanglast vabanenud. Ta oli varem elanud Itaalias ning Pan Kurtnal olid vanad sidemeid või veel mõni itaaliakeelne raamat alles. Teine värskelt vabanenu, Nigol Andresen, tõlkis Stefan Zweigi “Malenovelli”. Edasi tulevad Elsa Triolet ja John Steinbeck, kes olid NL sõbrad,” arutleb Saluäär. Aastani 1973 ei olnud toonane suur liit ühinenud autorikaitse konventsiooniga ning kõik 15 aastat anti LRis välja nn piraattõlkeid.

Noore filoloogi kondiproov

Väga hea kirjanduse valik jätkus 1960ndatel aastatel. Peatoimetaja Otto Samma ning Lembe ja Edvin Hiedel olid väga hea maitsega ning hästi teadlikud. “Siis sai saata juba raamatuid ka pakiga. Näiteks Henno Rajandi ning Henrik Sepamaa said niimoodi teoseid,” teab Saluäär. 1960ndatesse jäävad ka tema enda esimesed lugemised ning LR tellimised. Sellel aastakümnel ilmutati Bellowit, Solženitsõnit ja Salingeri, Dürrenmatti, Bulgakovit, Goldingit ja Sartre`i, Underit, Vetemaad, Unti, Rummot ja Alliksaart. Ilmusid M. Gandhi “Maailm on väsinud vihkamast” ja N. Wieneri “Küberneetika ja ühiskond”. Veel valitses suhteline vabadus.

Kui aastal 2006 mõõtis tõlkija Enn Soosaar kõik LR aastakäigud, sai ta 6,5 kokku meetrit riiuleid. Tänaseks on väärtkirjandust kogunenud üle seitsme meetri. 

Otto Samma aeg kestis aastani 1972. Siis saadeti ta pensionile ning peatoimetaja oli aastani 1983 Jüri Ojamaa. Saluäär tuli filoloogina LRsse aastal 1976. “See oli suur õnn, et ma siia tööle sain. Mind kutsuti toimetama Skandinaavia kirjandust, sest eelmine kollektiiv oli peaaegu täielikult laiali läinud.

Vanadest oli vaid Terje Kuusik, aga puudus skandinaavia ja saksa suund,” meenutab naine. Esimese raamatu tõlkis Saluäär LRle aastal 1978. “Moskvast pakuti Ingmar Bergmani “Stseenid ühest abielust”. Vastasime, et tahame ikka,” ütleb ta. Tänaseks on Saluäär LRle tõlkinud 21 raamatut ning toimetanud sadu vihikuid.

Kes on peale Kurtna, Sepamaa, Andreseni, Enn Soosaare ja teiste suurte nimede veel teoseid vahendanud? “Aasta lõpus ilmus LR bibliograafia 1957-2016. Seal on ka andmed tõlkijatest. Mihkel Loodus näiteks on vahendanud palju leedu kirjandust. Pan Kurtna oli väga kodus endise Jugoslaavia alade keeltega ja loomulikult itaalia ja saksa keelega. Tema keelteoskus oli tegelikult mõõtmatu ja valik hea hea. Lennart Meri tõlkis prantsuse ja vene keelest ja kuulus ka toimetuse kolleegiumisse. Teoloog Kalle Kasemaa on siiani väga viljakas tõlkija, ja seda just kreeka, heebrea, jidiši ja ladina keelest. Riina Jesmin on ka tubli,” räägib Saluäär.

Masing keelatud

Aastast 1983 asus peatoimetajaks Agu Sisask ja oli ametis 1994. aastani. Sellesse aega jäävad ka riigikorra ja muude olude muutus. 1988-89 ei jõutud LRs varem keelatud autorite teoseid välja anda ning tekkis lausa järjekord. “Näiteks Solženitsõn ja tema kirjutatu ei tulnud varem kõne alla. Nobelist Heinrich Böll võttis Nõukogude Liidust välja saadetud Solženitsõni Saksamaal vastu ja sattus sellega samuti keelatute nimekirja. Varem teda Loomingu Raamatukogus ilmus. Kui John Steinbeck kiitis Vietnami sõda, oli ta kohe halb. Loomulikult olid keelatud Orwell ja Coudenhove-Kalergi. Eestlastest ei tohtinud ilmuda näiteks Uku Masingut,” ütleb Saluäär. Vaclav Haveliga olid lood nii, et kui kevadel 1989 alustati tema näidendi “Keskendumisraskused” toimetamist, istus mees veel vangis. Detsembris, kui vihik ilmus, oli Havel juba Tšehhoslovakkia president.

Harjulaste teoseid LRs: Anu Saluäär, Teet Kallas, Hans Laansalu, Riho Mesilane ja Ustav Mikelsaar. 

Enne rubla kadumist kasvas nii Loomingu kui ka LR trükiarv 35 000ni. Ajakirju telliti, osteti ja loeti suure põnevusega.

1990ndate keskpaigas saabus aga kriis. Raha oli vähe, LR liideti Loominguga üheks toimetuseks. Õnneks suutis noor vabariik ajakirja säilitada. “Oleme selle eest tänulikud, sest naabrite juures sellised väljaanded kaua ei püsinud. Loominguga koos olime 12 aastat ning tööle jäime mina ja Terje Kuusik. 2006. aastast oleme taas eraldi toimetus ning ma töötasin ka viis aastat peatoimetajana. Siis tulid uued noored toimetajad Triinu Tamm (prantsuse filoloog) ja Kai Aareleid (hispaania, portugali ja itaalia keeled. ). Aastast 2013 on Triinu ka peatoimetaja,” ütleb Saluäär. Viimasel ajal on LR olnud SA Kultuurileht väljanne ning saab riigilt toetust. “Elame askeetlikult, suurt rikkust ei ole,” ütleb Saluäär.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.