Saada vihje
Kuraditosin raamatut Saku lastekirjanikult (0)
Article title
Margus Eiche.
Margus Eiche ehk kirjandusliku pseudonüümiga Markus Saksatamm tegutseb Sakus. Tänases on ta kirjutanud 13 lasteraamatut ning peatselt on neile oodata ka järge. Lühemaid jutte võib lugeda teiste hulgas ajakirjadest Täheke, Hea Laps ja Mesimumm.

Kuidas üks Saku mees hakkas lastele kirjutama?

Olen siin tõesti kasvanud, sündinud ja elanud. Seega põline sakulane. Kirjutamine algas aastal 1995. Panin ühele sugulasele kirja lühilugusid ja andsin need hiljem ühele kirjastusele. Seal need ei ilmunud ja jäid n-ö kapi otsa vedelema. 2008. aastal oli sugulane juba suur ning ta uuris, et kuhu need jutud jäid. Võtsin kirjutatu kapi otsast alla, redigeerisin ja nii sündis raamat “Võlur Sinku-Vinku ja Nõiatrall”. Anu Lamp on sellest ka väga hea audioraamatu lugenud.
Varem töötasin põhiliselt Norras, kus panin palkmaju kokku. Aga tervis läks vahepeal käest ära ning praegu palki ei tõsta. Praegu on põhitegevus kirjutamine. Ega see kirjamehe elu just väga kerge pole, sest trükiarvud on väikesed ja rahvaarv ka. Aga vähemalt minu elustiil ja hobi on niimoodi ühendatud.

Kas audioraamat on hea?

Olen ikka paberiusku. Aga kuulamise raamat on ka hea. Kui Helena Vannari või Tõnu Oja on minu kirjutatut raadios sisse lugenud, on seda tore kuulata. Ise loen ka kohtumistel enda loomingut ette. Siis saab teada, mis lastele meeldib ja mis ei meeldi. Käin palju lugejatega kohtumas.
Paberraamatul on 800-1000 juba hea tiraaž. Keegi ütles kusagil, et 400 on trükiarv, millest alates raamat ennast ära tasub. “Tont ja mannapuder ” läks minul hästi ja sellele on mitu korda tulnud lisatiraaže.

Kirjutad varjunime all Markus Saksatamm. Miks just selline nimi?

Margus Eichel on mitu nimekaimu. Mõtlesin siis kirjutada Markus Eiche nime all. Aga ka neid nimekaimusid on mitmeid. Siis jäigi Markus Saksatamm, sest Eiche on saksa keeles tamm.

Kuidas praegu lastekirjandus Eestis elab?

Aeg tundub olevat hea. Muidugi on ka trükiste arv meeletu ja nendes orienteerumine on raske. Keegi ütles väga tabavalt, et kirjutajaid tundub olevat rohkem kui lugejaid. Aga eks laps peab tegema ise valiku. Minul on vedanud, sest minu raamatud pole kellegi poolt üles kiidetud, vaid lapsed on neid ise omavahel soovitanud.

Räägi mõned huvitavamad lood kohtumistelt lugejatega.

Kohta ma ei nimeta. Aga hiljuti päriti, et milline on Teie kõige igavam raamat. Vastasin: see on veel kirjutamata. Aga kui kirjutan, siis pühendan selle küsijale. Sain ilmse punktivõidu.
Vene lapsed pakuvad mulle väga tihti kingituseks hamstrit. Ja üks kord on pakutud ka enda tädi. Üks tüdruk nimelt ütles, et tal on tädi, kes on huumorisõber. Tahtis teha mind temaga tuttavaks.
Mulle meeldivad väikesed ja kauged kohad. Peatselt lähen näiteks Värskasse.

2016 oli Sinu raamat “Lepatriinu ja pingviin” Venemaal parim riigist väljaspool ilmunud kirjandusteos. Kuidas selline tunnustus tuli?

Selle valisid kirjastajad oma liidu kaudu. Kategoorias võistlesid Ukraina, Valgevene, Eesti, Kõrgõzstani, Iisraeli ja Poola venekeelsete kirjastuste parimad raamatud. Praegu on ilmunud neli minu tõlkeraamatut, viie tuleb varsti. Olen ise ka Moskvas noorte lugejatega kohtumas käinud.

Saku alevikus ja kogu vallas käib tubli kodu-uurimine ja ajaloo talletamine. Kas ja kuidas lööd selles kaasa?

Koostamisel on suurem teos Saku lugudest. Olemas on küll lehekülg www.sakulugu.ee, kuid nüüd jõuame ka trükiseni. Juba on tehtud pikemaid intervjuusid aleviku vanemate elanikega. Ehk selle aasta lõpus saame raamatu trükkida.
Konkreetset tähtpäeva vallal ei ole, sest 150 aastat möödus asutamisest juba 2016. Minu hinnangul on veidi üleekspluateeritud ka Eesti 100. Ning justkui kogemata ilmus minult äsja 13. raamat “Kaisa sada vanaisa”. Selle peategelane on väike tüdruk, kes kardab pimedust ja häbeneb uues elukohas teisi. Kahjuks pole tal ka ühtegi vanaisa. Siis tuleb aga mängu fantaasia ning ta mõtleb endale välja sada vanaisa.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.