Saada vihje
Küberkiusu ohver: Kõik me oleme omamoodi ägedad (0)
Mäletan, kuidas juba neljandas klassis hakkasid välja kujunema erinevad rollid. Klassivendadele pakkus nalja minu perekonnanimi ja välimus. Olin väga kõhn, pikka kasvu ja kahvatu. Mind kutsuti kõikvõimalike surmaga seotud sõnadega. Aja möödudes rollid kinnistusid ning naljad läksid veelgi julmemaks.

Iga sõna ja nali läks mulle väga hinge ning tegi meeletult haiget. Teadsin, et nimi ja välimus on midagi, mida ma mõjutada ei saanud. Peagi tekkisid sotsiaalmeediasse juba varikontod ning õelad kommentaarid minu suunal. See oli aeg, mil populaarsus väljendus noorte endi hinnangul nii sõprade arvus kui ka piltidele antud hinnetes, mida minul oli vähe ning seetõttu olin justkui teistest klassiõdedest halvem.

Soovisin väga kellegagi tekkinud olukorrast rääkida, kuid kodus mind ei kuulatud ning õpetajaid ma ei usaldanud. Arvasin, et nad käivad õpetajate toas probleemseid õpilasi arvustamas ning seda ma ei soovinud. Tundsin end üksikuna, nutsin sageli ja olin õnnetu katkine hing. Mis sellest, et olin tubli erinevatel spordialadel ning lõpetasin kooliaastad seitsmenda klassini kiituskirjadega.

Alati on väljapääs

Ühel hetkel hakkasin ka mina otsima soovitud tähelepanu, muutusin mässumeelseks ja tahtsin kuskile gruppi kuuluda. Tuli esimene armastus, millest kujunes küll elu kõige valusam ja õpelikum kogemus. Armastuse otsa saamisel avaldati virtuaalmaailma vahendusel kõik minu peamised saladused. Sageli tehti grupivestlusi, kus mind alandati ja naeruvääristati.

Minu ümber oli veel palju teisigi inimesi, keda usaldasin, kuid kes mulle siis korduvalt haiget tegid. Seetõttu ei julgenud ma enam ka kellegagi rääkida ega abi otsida. Hirm jälle haiget saada oli väga suur. Küsisin endalt korduvalt, kas elu on ikka elamist väärt, kui ma olen üksik katkine hing ja ei oska ennast isegi aidata.

Küsisin endalt korduvalt, kas elu on ikka elamist väärt, kui ma olen üksik katkine hing ja ei oska ennast isegi aidata.

Kooli- ja küberkiusamisse sekkusid minu kehalise kasvatuse õpetaja ja klassijuhataja, kellele ma olen tänase päevani hingepõhjani tänulik. Vaid nende kiire tegutsemine ja elukogemus aitasid ning suunasid mu õigele rajale tagasi.

Lõplikult hakkas küberkiusamine vähenema siis, kui muutsin kõik oma kontod privaatseks ega postitanud iga oma tegemist piltidena sotsiaalmeediasse. Samuti tegelesin aktiivselt administraatorite teavitamisega ebasobivatest postitustest ning eemaldasin oma kontodelt inimesed, kes mulle haiget olid teinud. Eelkõige aitas küberkiusamise vastu mõttemaailma muutus, sest sain aru, et numbrid sotsiaalmeedias ei ole tegelikult olulised.

Valusad õppetunnid

Kiusamine on mind inimesena palju mõjutanud, eelkõige virtuaalmaailmas teadlikumalt käituma. Jagan pilte vaid piiratud kontodel ning ei lase endale lähedale inimesi, kes minu jaoks väärtust ei loo või kellega ma üldse mingil põhjusel oma elu jagama ei peaks. Läbides seda keerulist teekonda tundub võimatu jääda positiivseks ja naeratada, aga positiivne mõtlemine ongi see, tänu millele ka kõige keerulisematest väljakutsetest jagu saab. Igas olukorras, igas vanuses. Pärast pikalt kestnud väljakutset usun siiski, et kõik inimesed on head ning tulevad meie ellu alati põhjusega, et midagi õpetada.

Olen õppinud elama teadmisega, et mind on kiusatud. See on mind inimesena palju mõjutanud ning aidanud kasvatada paksu naha, et seista vastu ebameeldivustele. Mul on kulunud väga palju tahtejõudu, et sellest üle olla ja lahti lasta. Gümnaasiumi lõppedes tundsin siiski lõpuks, et sulgesin selle peatüki oma elust.

Vabatahtlikuna toeks

Kiusamine virtuaalmaailmas on aina kasvav probleem. Üha väiksematele lastele antakse kätte tahvelarvuti või nutitelefon. Seejuures tuleks olla teadlik ka võimalikest ohtudest, eriti neil, kes ei oska ennast ise kaitsta. Samuti on meie ühiskonnas liiga palju ükskõikseid inimesi, kes ei näe kitsast ringist kaugemale, kuid ometi paneme me selle vastutuse näiteks õpetajatele, kellel on korraga sadu lapsi õpetada.

Sotsiaalkampaania #suurimjulgus on andnud mulle inimesena nii võimaluse ise andestada ja lahti lasta kui ka juhtida nooremate kodanike tähelepanu kasvavale probleemile. Antud kampaania raames tunnen vastutust anda võimalikult palju ühiskonnale seda, mida olen isiklikult kogenud, kuid mille eest oleks saanud mind kaitsta piisava info jagamise korral.

Läbi Telia vabatahtlikkuse algatuse programmi YOUNITE olen pühendanud oma aega ja jõudu sadade laste jaoks, et anda neile võimalikult palju edasi õppetunde ja kogemusi, mida olen elu jooksul saanud ning mis oleks võinud lõppeda palju kurvemalt. Vabatahtlik töö on mulle tõestanud, et andmise rõõm on suurem kui saamise rõõm. Mida rohkem ma oma aega heategevuseks panustan, seda rohkem sõlmin hinges rahu selle valuga, mida kiusamine mulle põhjustas.

Koolilastele sisendan peamiselt kolme asja:
1. Kõik me oleme pealaest jalatallani omamoodi ägedad!
2. Kiusaja ei ole alati kõige halvem inimene maailmas, ka tema käitumisel on omad põhjused. Jää alati iseendaks ja vajadusel jaga oma muret inimesega, keda usaldad.
3. Kiusamise vastu kiusamisega ei saa. Jaga headust, ole siiras ja aus!

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.