Saada vihje
Kaugõpe Väike-Pakri saarel lõppes fiaskoga (0)
Article title
Kerstin Allvee Väike-Pakri koolimajas.
Eelmise aasta septembris alustasid kaks esimese klassi last õppetööd Väike-Pakri koolis. Õpetaja jutt jõudis lasteni Skype’i vahendusel, aga edulugu sellest ei saanud. Mis läks valesti?

Klassiruum on Väike-Pakri saarel alles praegugi. Kolm lauda viie tooli, tahvli, gloobuse ja küünaldega. Laes kiikab tahvli poole diaprojektor, seina ääres ootab talvekülmasid bursuika tüüpi ahi.

Kõik viitab siiski sellele, et saare viiest lapsest ei alusta septembris Väike-Pakri koolimajas õppetööd mitte keegi. Või kas saarel üldse ongi viite last?

Optimistlik algus

“Ma elasin kümme aastat Saaremaal. Siis isa tegi ettepaneku mulle ja mu abikaasale Janarile kolida koos lastega Pakri saartele. Isal on seal firma, peab herefordi lihaveiseid. Võtsime selle väljakutse vastu. Läksime suurema seltskonnaga. Saaremaalt tuli sõbranna Kerstin Allvee oma lastega,” meenutab Katrina Allikmaa sündmuste arengut kahe aasta eest.

Väike-Pakri Suurküla hoonete taastamist olid alustanud Katrina isa Urmas Sepp koos Ilmar Heinlehe ja Erik Jakob Söderbergiga, kellest viimane on Pakri saartel enne Teist maailmasõda elanud rannarootslaste järeltulija. Lisaks tööle lihaveistega teenindatakse suvel turiste. “Need elutingimused väga ei erine minu Saaremaa kodust,” arvab Kerstin.

Elu väikesaartel eeldab väikelaevakapteni pabereid. Kurkse sadamast Väike-Pakri sadamasse on 6,6 kilomeetrit. Majapidamisgaas, bensiin, toit ja põuasel ajal isegi joogivesi tuleb mandrilt kohale vedada.
Katrina lasteks on Janete-Kristel (9), Johann-Kristen (7) ja Karl-Jasper (5), Kerstinil Gregor (9) ja Jasser (7). Kahel vanemal lapsel tekkis vajadus kooli järele eelmise aasta sügisel. Kooliks sisustati tuba ühes Väike-Pakri Suurküla majas.

Katrina Allikmaa on püsivalt mandrile kolinud ja tegeleb toitlustamisega. 

“Mina pidasin läbirääkimisi Paldiski kooli direktrissi Helve Mandzologa, otsisin õpetajaid. Läbi Skype’i sünkroonis Paldiski kooli õpetajaga proovisime siis neid tunde teha,” meenutab Katrina.

Õpetaja Svea Ilisson rääkis Paldiski koolis esimesele klassile tunde andes mikrofoni, tema liigutusi filmis laptopi kaamera. Väike-Pakri koolis kanti see üle diaprojektori teel.

Täiendavaid näpunäiteid jagasid Väike-Pakril Janete-Kristelile ja Gregorile nende emad Katrina ja Kerstin. Aeg-ajalt sattusid tundi ka Johann-Kristen, Karl-Jasper ja Jasser.

Müra ja elekter

Kerstin on kriitiline diaprojektori helikvaliteedi suhtes. “Õpetajat oli väga raske jälgida, sest kogu see muu müra, mis klassis toimus, laste omavaheline sädistamine, oli kõik kuulda.”

“Pakri saartel puudub püsivool. Kasutatakse igasuguseid alternatiivseid meetmeid päiksepaneelidest tuulegeneraatorite ja diiselgeneraatoriteni välja,” kurdab Katrina.

Alternatiivenergiaga kaasnevad paraku elektrikatkestused. “Meil tekkis väike nihe. See Paldiski kooli esimene klass läks eest ära. Mitmel päeval nädalas me alustasime tükk aega hiljem tunde, et valgust oleks,” selgitab Katrina.

Hädad elektriga said saare koolile saatuslikuks. “Me loobusime sellest talvel, sellepärast et meil olid kogu aeg vooluga probleemid ja me ei saanud Paldiski kooliga ühenduses olla. Me olime üsna palju pimeduses,” ohkab Katrina.

Kerstini sõnul käisid mõned Paldiski õpetajad siiski ka kohapeal Väike-Pakril tundi andmas. Probleemiks kujunes aga see, et kui paremaid õpetajaid ei soovinud Paldiski ära anda, siis nõrgemaid jällegi ei tahtnud saareelanikud ise.

Detsembris läks Katrina lastega Padisele perekonnatuttavate juurde. Padiselt viis ta lapsi esialgu iga hommik autoga Paldiskisse kooli.

“Jaanuarist alustasime Harju-Risti koolis,” räägib ta. Elamiseks anti neile korter Harju-Risti vanas lasteaias, sest lasteaed kolis aastavahetusel ümber moodulitesse.

Purunenud pered

Kas Väike-Pakri kooli oleks võimalik uuesti käivitada? “Tore klassiõpetaja aitab kindlasti Väike-Pakri saarele elu veelgi rohkem sisse puhuda. Täpsem kandideerimisteave ja teised vabad töökohad on leitavad valla kodulehel,” ilmus augusti alguses teave Lääne-Harju valla veebi. Tööle asumise kuupäevana käidi välja 29. august.

“Mina ei tööta enam Pakri saartel. Ütlen ausalt, et ma praegu ei jaksa, ei ole võimeline seda tegema. Mina jään mandrile Harju-Ristile,” arvab Katrina.

Ta on leidnud uue väljundi cateringis. “Mul on meeletult suured grupid. Tööd on nii palju, et kõik käib une arvelt,” üritab Katrina optimismikübet leida. Samas tunnistab ta, et abikaasaga on käimas lahutus.

“Lahendus oleks tugiõpetaja saarele, kasvõi tugiõpetaja, kasvõi kolmeks päevakski nädalas,” arvab Kerstin. Ta usub, et tulevikus elab saarel kümme peret ja on töötav kool.

Kerstini elukaaslane lahkus Väike-Pakrilt siiski juba aasta eest. “Tahtis natuke paremat raha teenida ja läks Soome. Ega ta ei kipu väga siia tagasi.”

Naine peab kahe poja kasvatamisega nüüd üksi hakkama saama. “Kui ikka õpetaja Väike-Pakrile ei tule, siis peame meiegi sinna Harju-Ristile minema,” ütleb Kerstin teatava kimbatusega hääles.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.