Saada vihje
Kaja Kallas Reformierakonna juhiks kandideerimisest: kuna ma tundsin suurt toetust, siis ma otsustasin, et ma pean selle väljakutse vastu võtma (0)
Reformierakond valib omale uue juhi 14. aprillil. Esimehekandidaate on üksainus – europarlamendi liige Kaja Kallas –, kellest võib tulevikus saada Eesti esimene naispeaminister. Oma tegemistest rääkis ta Harju Elule Peetri lasteaed-põhikooli külastades.

Sinu ema õppis ülikoolis meditsiini, isa majandust. Mis pani Sind 1995. aastal keskkooli lõpetamise järel valikut tegema juura kasuks?

See panigi, et ema oli arst ja isa majandusinimene, et ma valiksin tee, mida keegi ei ole minu perekonnas veel valinud, et olla ise keegi.

Sa oled töötanud advokaadibüroodes, nagu Tark Gruntene Sutkiene, Tark & Co, Courtois et Lebel, Hannes Snellmann ning Luiga Mody Hääl Borenius. Milline neist on Sulle endale kõige südamelähedasem?

(Naerab) No nii ei saa küll lahterdada. Igast advokaadibüroost ma sain kindlasti väga palju kogemusi, igast advokaadibüroost ma sain palju sõpru. Mulle väga meeldis nende kollektiividega töötada, aga ma ei saaks öelda, et üks oleks lemmikum kui teine. Kõik olid mõnes mõttes erinevad.

Advokaaditöö kõrvalt oled Sa olnud aga ka Pakri Tuulepargi, Viru-Nigula Tuulepargi, Hiiumaa Offshore Tuulepargi, Tooma Tuulepargi nõukogudliige, lisaks veel Nelja Energia ja Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni juhatuse liige. Mis on see magnet, mis tuuleenergia poole tõmbab?

Ei ole mingit magnetit. See lihtsalt oli nii, et minu üks klient, üks Norra firma, kellel oli osalus nendes tuuleparkides, palus, et ma oleksin seal nõukogudes, annaksin nõu nendes firmades.
Ma olen olnud ka LHV nõukogu liige, aga jah, tuuleenergiaga ma puutusin oma töös päris palju kokku.

2010. aasta oli Sinu elus murranguline. Sinust sai EBSi õppejõud, aga Rain Rosimannuse soovitusel astusid Sa ka Reformierakonda. Mis hetkel Sa otsustasid, et poliitika on olulisem kui akadeemiline karjäär?

EBSi õppejõuna ma tegutsesin niikuinii advokaaditöö kõrvalt. See ei olnud kuidagi eraldiseisev töö. Ma arvan, et ma päris akadeemiliseks tööks ei ole loodud.
Poliitika lihtsalt sellel hetkel tundus, et on midagi, mida ma saan pakkuda. On ideid, on juba üksjagu elukogemust ja töökogemust omandatud ka erasektoris. Selle töö käigus nägin väga palju seda, mis võiks olla ühiskonnakorralduses teisiti. Tegin pöörde poliitikasse.

2011. aastal kogusid Sa riigikogu valimistel ringkonnas Harju- ja Raplamaa 7157 häält. Kas sedavõrd hea tulemus pead segi ei ajanud?

Sedavõrd hea tulemus oli pigem hirmutav, sellepärast et ma sain väga selgelt aru, et mulle on antud suur usalduskrediit ja ma pean seda usaldust igati õigustama.

2013. aastal sai Sinust juba Reformierakonna aseesimees, aasta hiljem kogusid Sa europarlamendi valimistel 21 504 häält. Milline roll oli nende saavutuste puhul Sinu isiklikel pingutustel, milline roll asjaolul, et Sa oled Siim Kallase tütar?

Oh millal see küsimus ükskord lõppeb? Ma arvan, et riigikogu valimistel minu päritolu võis olla oluline. Euroopa Parlamendi valimistel see päritolu polnud enam oluline, sest inimesed olid minu tegutsemist poliitikas juba näinud.

Aga räägi nüüd natukene, kuidas näeb välja üks europarlamendi liikme tööpäev.

Tööpäevad on väga erinevad. Sellist ühtset ühte päeva ei ole võimalik välja tuua. Seal ei ole midagi rutiinset. On esiteks erinevad nädalad.
Strasbourgis on plenaaristunginädal, kus päevad algavad kolleegidega hommikusöökidel arutledes. Pidevalt on kohtumised, koosolekud. Siis on plenaaristung, siis on hääletamine. See läheb hiliste öötundideni välja. Kolleegidega suhtlemine on väga oluline.
Brüsselis on reeglina kolm nädalat. On komisjonide istungid, on fraktsioonide istungid, on kohtumised kõikvõimalike inimestega, on väga palju esinemisi.
Lisaks on nõndanimetatud rohelised nädalad. Need tähendavad parlamendi asukohast väljaspool töötamise nädalaid, mis reeglina tähendab kas oma valimispiirkonnas töötamist või siis delegatsioonidel osalemist, mis on siis väljaspool Euroopat. Mina olen kõik need rohelised nädalad püüdnud veeta Eestis inimestega kohtudes ja siin tööd tehes.

Europarlamendil on 751 liiget. Kuivõrd palju üks eestlasest europarlamendi saadik suudab sealset poliitikat reaalselt mõjutada?

Minu jaoks oligi üllatav, kuidas ühest inimesest Euroopa Parlamendis sõltub tegelikult väga palju. Ja miks? Sellepärast, et Euroopa Parlamendis on nii, et iga direktiiv või regulatsioon, mis tuleb, selle peale määratakse üks inimene kogu parlamendi pealt, kes on vastutav parlamendi positsiooni kokkupanekuks.
Kõigepealt jagatakse ära, milline fraktsioon saab selle olulise faili. See on siis oksjonisüsteem, kuidas neid raporteid jagatakse. Igal fraktsioonil on d’Hondti meetodi järgi teatud arv punkte. Kui sa väga soovid seda faili saada, siis sa pakud oma punkte ja selge on see, et suurematel fraktsioonidel on rohkem punkte kui väiksematel. Siis otsustatakse, milline fraktsioon saab. Fraktsioonist valitakse üks inimene, kes selle asjaga konkreetselt tegeleb.

Sedavõrd hea tulemus oli pigem hirmutav, sellepärast et ma sain väga selgelt aru, et mulle on antud suur usalduskrediit ja ma pean seda usaldust igati õigustama.

Nendest fraktsioonidest, kes raportööri kohustust ei saa, valivad kõik ühe inimese ehk variraportööri, kes samuti töötab pidevalt selles töörühmas, mis tähendab seda, et kuna äärmused reeglina väga palju ei osale, siis iga direktiivi ja regulatsiooni peale on alati kuskil neli või viis inimest, kes omavahel räägivad läbi ja panevad kokku parlamendi positsiooni. Kui sa oled pidevalt mingis valdkonnas üks nendest viiest, siis sinust sõltub väga palju.
Minul on olnud nüüdseks juba 16 raportit seadusandlike algatuste poole pealt. Mul on ka väga kindlad valdkonnad, millega ma tegelen: digitaalsed teemad, telekommunikatsioon ja energia. Kui sa oled nendes protsessides pidevalt sees, siis ühest inimesest sõltub päris palju.

Reformierakonna juhid on kiiresti vahetuma hakanud. Siim Kallas ja Andrus Ansip juhtisid erakonda kumbki kümme aastat, Taavi Rõivas kolm aastat ning Hanno Pevkuri saldoks jääb vaid aasta ja kolm kuud. Miks see nii on?

(Mõtleb pikalt) Ei oska öelda, miks see viimasel ajal on nii läinud. Seda peab muidugi Hanno Pevkuri käest küsima, miks ta otsustas ikkagi loobuda, aga see vastab jah tõele, et meil viimasel ajal on erakonna esimehed kiiresti vahetunud.

Hanno Pevkur olevat Sind üritanud suruda kandideerima valimisringkonda Võru-, Valga-, Põlvamaa, n-ö ära kabetada. Kas see oligi peamine põhjus, miks Siim Kallas eelmise aasta 7. detsembril ajakirjandusele teatas, et Reformierakond peaks valima juhi juba selle aasta alguses, mitte 2019. aasta jaanuaris, kui oleks lõppenud Pevkuri kahe aasta pikkune ametiaeg erakonna juhina?

Meil olid erakonnas arutelud, et juhatuse valimised 2019. aasta jaanuaris, kui juhatuse mandaat lõppeb, ei tundu mõistlik, kuna märtsis on riigikogu valimised.
Oli kaks seisukohta. Olid ühed, kes arvasid, et olemasoleva juhatuse volitusi peaks pikendama kuus kuud, nii et need valimised toimuksid suvel 2019, ja olid inimesed, kes arvasid, et need valimised võiksid toimuda kuus kuud varem ehk siis suvel 2018.
See, et Hanno Pevkur ütles, et me peame juhatuse valimised kohe tegema, oli tema soolo.

Juba 15. detsembril teatasid Sa, et kandideerid Reformierakonna uueks juhiks. Kuivõrd kerge või raske oli seda otsust teha?

Ega see kindlasti on suhteliselt keeruline positsioon, aga kuna ma tundsin suurt toetust, siis ma otsustasin, et ma pean selle väljakutse vastu võtma.

Tänavu 11. märtsil käisid Sa Reformierakonna uue peasekretärina väja Kert Valdaru nime. Mille poolest on endine sotsiaaldemokraat parem 22 aastat Reformierakonda kuulunud Tõnis Kõivust?

See ei ole ju küsimus kuidagi inimeste võrdlemises, vaid see on küsimus selles, et ma usun, et Kerdil on väga palju pealehakkamist ja omadusi, mida ühel peasekretäril on vaja – et saada hakkama inimestega, et saada hakkama piirkondadega, et saada hakkama rahastamisega.

22. märtsil valis riigikogu üheks asespiikriks Hanno Pevkuri asemele endise keskerakondlase Kalle Laaneti, kes sai täpselt 30 häält – nii palju, kui Reformierakonnal on riigikogus kohti. Miks Pevkur Laaneti vastu välja vahetati?

Kedagi ei vahetatud kellegi vastu välja. Iga aasta toimuvad riigikogu juhatuse valimised. Iga aasta otsustatakse, kes on need kandidaadid, kes esitatakse riigikogu esimehe ja aseesimeeste kohale. Seda Reformierakonna fraktsioon siis valis, kes on see kandidaat.

Kas Pevkuriga on nüüd täiesti out või on tal siiski lootust ministrikohale, kui Reformierakond peaks taas võimule pääsema?

Otsustati ju just, et Pevkurist saab Kapo erikomisjoni asejuht Laaneti asemel. Meie fraktsioon ühtlaselt otsustas, et sellele kohale esitatakse Hanno Pevkur. Nii et ma usun, et ta jätkab.

Reformierakond valib uue esimehe 14. aprillil peetaval erakonna üldkogul. Esimehe kandidaate on üksainus – Kaja Kallas. Miks keegi teine Sinuga konkureerida ei julge?

Hea küsimus, seda peaks nendelt küsima, kes võiksid potentsiaalselt kandideerida.

Aga mõtleme nüüd tuleviku peale. Kui kaua Sinu hinnangul Jüri Ratase juhitav Keskerakonna, SDE ja IRLi valitsus koos püsib?

Ma usun, et valimisteni.

Kas valitsuserakondade ja opositsiooni poole pealt on Sulle kui tulevasele Reformierakonna juhile juba pakkumisi tehtud tulevase koalitsiooni osas?

Otseselt ei ole, on loomulikult kohtumisi toimunud.

Kui Sul tuleks Reformierakonna juhina kokku panna valitsus, siis keda Sa eelistaksid koalitsioonipartneritena?

See küsimus tuleb tõenäoliselt päevakorda siis, kui valimised on möödas. See sõltub väga palju sellest: a) millised erakonnad on valimistel osalenud, b) millised toetusprotsendid on valijatelt saadud, c) millised on erakondade programmid, n-ö punased jooned, mida nad tahavad teha ja kas see sobib meie ideedega. Midagi praegu öelda on liiga vara.

Sügisel abiellud Sa investeerimispankur Arvo Hallikuga. Kas poliitikul on võimalik elada töövälisel ajal rahulikku eraelu või tuleb poliitika ikkagi uksest ja aknast koju kaasa?

Ma püüan, et ei tuleks.

Kui Sul tuleks nimetada kolm hea poliitiku omadust, siis mis need oleksid?

Ma arvan, et kuulamisoskus, mõtlemisoskus ja suhtlemisoskus.

ARVAMUS: Kert Valdaru, Reformierakonna tulevane peasekretär

Kurt Vonnegut on raamatus „Jumal õnnistagu teid, Mr Rosewater“ öelnud: “Ei ole selliste inimeste peale palju mõelnud, sest neist ei paista palju mõelda olevat.” Kajaga on hoopis vastupidi, ta isiksus, kelle üle saab mõelda, sest on mida mõelda.
Tunnen Kaja ajast, kui õppisime samaaegselt Tartu ülikoolis. Mõtlesin juba tollal, et kuidas üks inimene võib olla nii mitmekesine. Aruteludes suutis ta jääda alati viisakaks, visata nalja ja vajadusel muutuda asjalikult tõsiseks. Kajal on pöörane töövõime ja energia, ta suutis samaaegselt võtta osa nii ülikooli sotsiaalsest melust, kui olla ka edukas õpitulemuste saavutamisel. Ma ise suutsin ühte asja korraga teha, aga seda suurem lugupidamine Kaja suhtes tekkis juba siis ja saadab mind siiani.
Kaja on põhimõttekindel inimene. Ta ei karda minna vastuollu teis(t)ega, kui ta tunneb, et asi ei ole õige või õiglane. Ta ei karda keerulistes olukordades välja öelda tõde, kuigi see võib sel hetkel ka veidi valus olla, kuid vajalik positiivse tulemuse saavutamiseks lõpus. Sõnavabadus ei ole midagi sellist, mida keegi sulle võimaldab. Selle annad sa endale ise. Ja ma mul on hea meel, et Kaja on sellest põhimõttest lähtunud kogu selle aja, kui ma teda tunnen.
Ma olen väga rahul, et elu on mind kokku viinud Kajaga. Kajaga koos võib minna nii luurele kui ka poliitikasse, sest temale saab loota ja kindel olla.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.