Saada vihje
Julge mees päästis Kolga mõisa (1)
Ajahambast räsitud Kolga mõisa saatus rippus 16. juunil juuksekarva otsas. Äike lõi peahoone korstna kõrvale katusesse. Algas tulekahju, mis võinuks ahervareks muuta ühe Eesti suurima häärberi.

Kolga mõisa omanik Anu Koppel, tema usaldusisik Meelis Rondo abikaasaga ning muuseumi juhataja Anu Karjatse viibisid äikesetormi puhkedes mõisa valitsejamajas. Oli see nüüd saatuse sõrm või mitte, aga koos tehti otsus einestada peahoones. Siis käis kõrvulukustav raksakas, mille puhul arvati, et nüüd lõi elektriliinidesse.

Kohvi ja kookidega üle õue minnes oli tunda kärsahaisu, kuid Pudisoo poole sõitev tuletõrjemasin rahustas meeli, et küllap see lõhn tuleb tuulega sealt. Peahoone teisele korrusele jõudes oli suitsu järgi siiski selge – mõisas on tulekahju!

Kell 11.24 helistas Koppel päästeametisse. Telefoni teel tuli tal päästjaid veenda, et Kolga mõis ei ole mahajäetud, vaid sellel on katus peal ja katus põleb.

Esimene kustutamine

Kolga mõis ei ole kindlustatud. Meelis Rondo ruttas pööningule ning nägi, et korstna ümbrus on tulega kaetud. “Ma teadsin, et muuseumis on pulberkustutid. Kihutasin alla ja jooksin tulekustutitega tagasi.”
Meelise kaenlas oli kaks kustutit, Karjatse tõi veel ühe. Pööningul tuli kustutitega redelit mööda tulekoldeni tõusta – ja Kolga mõisa pööning on kolmekorruselise maja kõrgune.

“Ma ei olnud kunagi ühtegi pulberkustutit kasutanud. Ma ei teadnud, mis mind ees ootab. Võtsin splindi välja, suunasin vooliku,” räägib Meelis. Esimese kustuti tühjendas ta päris katuseharja juurde, kus tuli oli kõige suurem.

Leegid hakkasid uuesti tõusma. “Võtsin kohe teise ballooni, panin takka. Kõik krõbises nagu hõbepaber. Siis hakkas leek alt kuskilt jälle uuesti tulema,” meenutab Meelis.
Pärast kolmanda ballooni tühjendamist tekkis vaikus. “Tuld ei olnud, kõik oli tolmu ja pulbrit täis, aga tunda oli, et tuli kohe tõuseb. Sa tead, et päästeamet on autodega teel, aga kustuteid rohkem ei ole,” räägib Meelis.

Samal ajal kustutas Karjatse jalgadega punaseid tukke, mis põlevast katusest pööningupõrandale olid kukkunud.

Muinsuskaitsja Ly Renter tõi kohalikust lasteaiast Meelisele veel kaks tulekustutit. “Suurt leeki enam ei olnud, aga toimus kaminatule moodi põlemist. Võtsin neljanda ballooni. Natuke aega ootasin, et mis koht võiks olla põlengu süda. Siis püüdsin viienda ballooniga lasta ülevalt allapoole,” räägib Meelis.

Punkti pani vesi

Pärast viienda ballooni tühjendamist oli Meelisel vaid üks küsimus: “Mis nüüd saab?” Kella ta pööningul ei vaadanud.

Siis jõudsid kohale Võsu vabatahtlikud päästjad, kes vedasid voolikud peahoonesse ja jätkasid kustutustööd. Päästekomandosid tuli Koselt, Piritalt, Rakverest ja Tapalt.

Põleng šokeeris sellegipoolest mõisa omanik Anu Koppelit. Kui meedikud saabusid, suunas Meelis naise kiirabiautosse, sest tolle vererõhk oli kõrge. Koppelile anti rahusteid.

“Me ostame nüüd tulekustuteid mõisa igasse nurka. Fakt on see, et kui neid ei oleks olnud, oleks läinud katus ja vahelaed. Pärast võid pritsida vett nii palju kui tahad, sellest ei ole lihtsalt tolku,” arvab Meelis.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.