Saada vihje
Hilda Linkholm Riisiperest tähistas sajandat sünnipäeva (0)
Nissi valla vanim elanik Hilda Linkholmil täitus 15. detsembril sajand. Vitaalne vanadaam on elanud mitmel pool Virumaal, apoplectic Narva linnas ning viimased 33 aastat Riisiperes. Praeguse aja kohta jätkub tal vaid kiidusõnu.

1914. aasta jõulukuuks olid Euroopa suurriigid pärast laske Sarajevos sõtta keeranud. Rahvusooper Estonia uus maja oli olnud kultuurihuviliste käsutuses poolteist aastat ning Eesti filmi esimesed sammud olid juba tehtud. 15. detsembril sündis praeguses Vaivara vallas Vodava külas tütarlaps Hilda. Ilmselt ei osanud keegi arvata, et ta näeb oma silmadega tervet aastasada ning võtab suurel juubelil vastu õnnitlusi. “Ma pole väsinud. Täna hommikul magasin peaaegu kümneni. Siis helistasid sugulased Soomest. Käimine pole mul kuigi hea, aga sain ikka õigel ajal telefoni juurde,” räägib Hilda Linkholm juubelijärgsel päeval. “Sünnipäevaga jäin väga rahule.”

Õnnitlejate rivi sai pikk ja soliidne: poeg Johannes, järeltulijad, naabrid, sõbrad ning vallavanem Peedo Kessel. “Tema tõi kingiks purgitäie Mummi talu mett. Lilli sain ka palju ja neid näete kaminal,” seletab vanadaam.

Riigipea tervitas

Aga kõigele pani krooni kiri, mille saatis president Toomas Hendrik Ilves. Kui poeg Johannes sellest emale teatas, polnud ta imestusel piire. “Poleks seda uskunud. Ma kohe ehmatasin ja imestasin. Tiiu, minu hea hooldaja, loeb sealt kohe read ette,” rõõmustab Linkholm.

President kirjutas muuhulgas juubilarile: “Teie eluteele on jäänud Eesti riigi suurimad rõõmud, aga ka rängimad mured. /—/ Sajanda verstapostini jõudmine on südantsoojendav hetk.”
“Nelja presidenti olen näinud. Konstantin Päts oli väga tore ja lahke mees. Hoidis Eesti riiki,” räägib Linkholm.

Milline aga juubilari elu Esimese maailmasõja ning esimese vabariigi ajal? Vanadaam räägib, et on pärit Vodava külast. Kuus klassi lõpetas toona väga kaunis Narva linnas ning läks edasi õppima naiskutsekooli. Selle kahekorruseline hoone asus vanalinnas Vestervalli ja Moonaladu tänavate nurgal. Narvas neiu ka abiellus. “Elasime omas majas Jaanilinnas. Ja pidasime seal sigu. Kooli lõpetasin aastal 1933 ning töötasin ka natuke aega kooli juures,” meenutab ta. Hiljem töötas mööbliriide kudujana Hilda Linkolm Narva Eesti Siidivabrikus ja ka ASis Vill.

Võitles ametnikega

1944. aasta alguses evakueeriti kogu Narva elanikkond ning erand polnud ka Linkholmide pere. Enne lahkumist tapeti siga, soolati liha sisse ja maeti tünniga maha. Sama tegi ka naise isa. Kui nad 1946. aastal purustatud Narva naasesid, oli kodumaja vundamendini kadunud ja lihatünni kohal haigutas auk. Isa lihatünn oli aga õnneks maa sees alles. “Edasi elasime Jõhvis. Mina töötasin kaua aega kohalikus Lenini-nimelise kolhoosi osakonnas raamatupidajana. Sealt läksin ka pensionile. Kui mees suri ja poeg Keilasse tööle läks, siis ütles ta: koli pealinnale lähemale,” meenutab ta. Keilasse ei õnnestunud maja osta. Küll leidis poeg Riisipere jaama juurest poolelioleva eramu, ehitas seda edasi ja Hilda kolis 1981. aastal Nissi valda.

Sellest ajast meenutab naine ka piinlikku juhtumit dokumentidega. Nimelt oli tal kaks passi. Üks anti välja Jõhvis ja teine Tallinnas. Ühes oli sünniaeg vale ehk 13. detsember. “See mulle ei meeldinud. Poeg ajas maa asju ning siis selguski selline viga. Et õiget passi saada, tuli minul seletuskiri kirjutada. Aga mina polnud seda viga teinud,” naerab ta kunagise vea üle. Sõnakas naine teatanud, et seletuskirja kirjutagu see, kes segaduses süüdi on. Pärast helistati pojale ja paluti tal ema rahustada. Kõik dokumendid said ka korda.

On eluga rahul

Kuidas vanadaam praeguse eluga rahul on? “Kui ma 1981 siia kolisin, siis ei tundnud ühtegi naabrit. Praegu on kõik tuttavad. Elu üle ma ei nurise. Minul on kõik korras,” teatab ta rõõmsalt. Eriti palub ta tänada hooldajat Tiiut “Ta on väga hea hooldaja. Aitab, koristab, peseb ja teeb kõike muud. Sellist inimest peab otsima kui Tiiu. Olen taevaisale tänulik, kes mulle sellise toreda abilise saatis,” ütleb ta. Pojal on kaks last ning nendel omakorda kummalgi kaks järeltulijat.

Telerit ta ei vaata ning lehti ei loe, sest nägemine pole enam hea. Numbreid ta enda sõnul ka enam ei seleta. “Raha väärtust küsin ikka Tiiu käest. Eesti kroon oli väga armas. Euro on veidike võõras,” lisab ta.

Küll kuulab vanadaam hoolega Pereraadiot. Jõulud võivad ka tema majja tulla, sest poeg on jõulupuu juba majja toonud.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.