Saada vihje
Harju mägironijad vallutasid Boliivia kõrgeima tipu (0)
Emakeelepäeval ehk 14. märtsil tõusid tõenäoliselt esimeste eestlastena veidi enam kui 6500 meetrisele Nevado Sajamale Indrek Tammemägi, Priit Toomsalu ja Tanel Raud. Kaks kolmest vaprast ehk Indrek Tammemägi ning Priit Toomsalu on Harjumaa mehed.

Viimsis elav ja Vagabund Reisid OÜs tegutsev Indrek Tammemägi rääkis, et kahenädalane Boliivia matkareis oli meestel plaanitud juba kolm aasta tagasi. Seda koos tõusuga pealinna lähedal olevale 6088-meetrisele Huayna Potosi mäele. “Kuna aga kaks nädalat nädalat mäe piirkonnas olemiseks on vähe, siis mõningase otsingu tulemus leidsime Boliivia kõrgema tipu Nevado Sajama (kõrgus 6542 meetrit) ja arvasime et see võiks meile jõukohane olla,” rääkis mees aprilli alguses. Koos temaga sõitsid Lõuna-Ameerikasse Saue valla mees Priit Toomsalu ning Tanel Raud.

Tammemägi mägedepraktika on pikk. Kõrgmäestiku matkamisega on ta tegelenud alates aastast 2005, kui käis Nepalis Everesti baaslaagris. “Sellest ajast peale olen matkanud ja korraldanud matku Nepalis, Tiibetis, Ladakhis Põhja-Indias, Argentiinas, Peruus, Ecuadoris, Boliivias ja Gröönimaal. Tiputõuse olen teinud Argentiinas Aconcagual (6962 meetrit) kahel korral. Lisaks veel Venemaal Elbrus (5642 meetrit), Ladakhis Stok Kangri (6153 meetrit) Tansaanias Kilimanjaro (5896 meetrit) ja väiksemad mäed Ekuadoris ning Peruus,” loetleb mees.

Emakeelepäeval tippu

Reis Boliiviasse algas juba 20. veebruaril ning järgmisel hommikul olid kolm meest pealinnas La Pazis. Tõus Nevado Sajamale algas siiski veidi hiljem. Tammemägi seletas, et kogu ettevõtmine pealinnast mäele ja tagasi võtab aega neli päeva.

Kas tegemist on raske tipuga? “Tehniliselt pole see raske, kui ronida meie suvel ehk lõunapoolkera talvel. Selle perioodil sajab kõige vähem ja lumeolud on head ning lumi tugeva päikse tõttu kõva koorikuga,” seletas Tammemägi.

Kolme eestlase ronimine jäi vihmaperioodi lõppu, kui ilmateade lubas ööseks kuni 70-sentimeetrist lumesadu. “Esimesed kolm-neli tundi oligi üsna raske ja väsitav tõusta. Hiljem oli lumekoorik juba kõvem ja tõus sujus tõrgeteta,” meenutas Tammemägi.

Tipulaager koos mägironijate ning telkidega. 

Päev enne tõusu ehk 13. märtsil liikusid mehed baaslaagrist (4700 meetrit) kilomeeter kõrgemal asuvasse tipulaagrisse. “See oli juba paras katsumus, sest tõus oli lõpupoole järsk. Tipulaager oli juba lumel. Sõime, jõime ja magama läksime juba viie paiku,” meenutab Indrek Tammemägi.

Äratus oli 14. märtsi keskööl ja kell üks alustasid eestlased tõusu. Neid juhtisid kaks Boliivia giidi, sest ise poleks külalised sellistes lumerikastes tingimustes hakkama saanud. “Kella kaheksaks olime kõik üleval. Tipus on suur platoo, mõõtudega umbes 200×200 meetrit või isegi suurem,” kirjeldab mees.

Suured plaanid tulevikuks

Tipus olid viis meest umbes veerand tundi ning sinna heisati ka Eesti lipp. “Päike hakkas juba kõrvetama, määrisime kaitsekreemi, sõime ja jõime, tegime hulga pilte ja hakkasime laskuma,” rääkis Tammemägi. Nagu tavaliselt on laskumine tema sõnul raskem, sest organism on juba kurnatud.

Tõenäoliselt oli tegemist esimeste eestlastega, kes Lõuna-Ameerika kõrguselt 13. tipule tõusid.
Kas kuue ja poole kilomeetri kõrgusel on tarvis ka lisahapnikku? “Selle kasutamine sellisel kõrgusel ei ole vajalik. Kuna me olime juba pikalt kõrgmägedes olnud, siis oli organism vähese hapnikuga harjunud,” ütles Tammemägi. Küll on jalatsitele vajalikud nn kassid, ronimisvöö, kiiver, jääkirka, kihiline riietus ja soojad kindad.

Koju naasnud mägironijad plaanivad vallutada juba uusi tippe. “Tänavu juulis üritame sama grupiga tõusta Lenini mäetipule Pamiiris. Selle kõrgus on 7134 meetrit. Tuleva aasta suvel plaanime tõusta Pamiiri Korženevskaja mäetipule (kõrgus 7105 meetrit),” rääkis viimsilane.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.