Saada vihje
Eesti karate tulevikulootus elab Jõelähtme valla Koogi külas (0)
Article title
Albert Baranov võitis veebruaris toimunud karate Euroopa meistrivõistlustel vanuseklassis U-18 ja kaalukategoorias +76 kilo pronksmedali. EM-il osales 1092 võistlejat 32-st riigist
Veebruari alguses toimusid Taanis Aalborgis karate Euroopa meistrivõistlused, kus Jõelähtme valla karateka, 16-aastane Albert Baranov pälvis pronksmedali. Noormehe nimel on ka Eesti meistri tiitel jaanuaris toimunud Baltic States Karate Championship võistlustelt.

Albert Baranov on karatega tegelenud juba 10 aastat. Päris varajases lapsepõlves sai proovitud ka nii jalgpalli kui ka ujumist, ent karate tundus kõige enam tõmbavat ja koos vanematega langetati otsus keskenduda just sellele alale.

Aastatepikkune treening on end lõpuks ära tasunud ning noormehe kaelas ripuvad auga välja teenitud medalid. See on tähendanud aastaid 6–7 päeva nädalas treeninguid, sihikindlust ning tahtejõudu. Selle kõige kõrval ei ole soiku jäänud ka õppimine – noormees õpib praegu Tallinna Kuristiku gümnaasiumis 10. klassis ning tema tunnistustel on kõik viied. Tulevikus plaanib Albert aga edasi õppima minna meditsiini.
Kohtume Alberti ja tema isa Sergei Baranoviga ühel kolmapäeva keskpäeval, kui noormehe päevakavas on kohtumiseks väike auk (sellel päeval tal küll trenni pole, ent ees ootab inglise keele eratund), et heita pilk noore sportlase argipäeva ja saada aimu, mis seisab nende saavutuste taga.

Vanemad toetavad

„Kuhu me veel panustame kui mitte lastesse,“ ütleb Alberti isa Sergei Baranov. Peres kasvab ka 11-aastane tütar, kes käib Nikolai Novosjolovi juures vehklemas. Kodukoht Koogi külas ja kahe lapse trennid linnas tähendavad vanematele küll suurt koormust logistika korraldamisel, ent pere ei kahetse kolm aastat tagasi tehtud otsust kolida linnast Koogi külla mitte üks raas.

Küsimuse peale, kas nii tihe trennigraafik elu segama ei hakka, raputavad nii isa kui poeg kindlameelselt pead. Isa Sergei Baranov: „Sul on oma kollektiiv ja sõbrad, kellega on kümme aastat trenni tehtud ja külg külje kõrval higistatud ning võistlustel käidud – see on elustiil ja sellega harjub ära.“

Ta meenutab olukorda, kui plaanisid perega koos spaasse minna ning Albert teatas, et temal on trenn ja tema ei tule kuskile. Harjumusest kasvab vastutus ning kui eesmärgid on silme ees, siis seda tunnet, et peaks millestki loobuma, ei ole.

Albert kuulub klubisse Iman ning on ka Eesti koondise liige. Koondisesse kuulumine võimaldab käia Eestit esindamas ka välismaal. EMil võidetud medal lennutab noormehe sügisel Tšiili, kus toimuvad maailmameistrivõistlused. Tänu juba võidetud medalile maksab sõidukulud kinni föderatsioon.

Muidu on kõik kulud olnud pere enda kanda ja see on üsna kulukas. Sergei Baranov toob välja, et aastakulud on u 5000 eurot, sinna hulka kuuluvad vormid, võistlused, klubitasud, lennupiletid, majutuskulud jne. Sponsorite leidmiseks peab saavutama väga kõrgeid tulemusi, see nõuab aga raha, ja kui perel seda raha kuskilt võtta pole, siis piirab see noore sportlase karjääri üsna tugevalt. Õnneks on Albertil mõned tublid sponsorid juba ka olemas, ent neid võiks alati rohkem olla. Pereisa leiab, et riik võiks rohkem selliseid alasid toetada, kust reaalselt ka tulemusi tuuakse, näiteks nii karate kui ka vehklemine kannatavad riigi vähese toetuse all.

Karate nõuab nutikust

EMi pronks tõi kaasa ka esimese rahalise preemia föderatsioonilt, summad on kuludega võrreldes tagasihoidlikud, ent siiski midagi. Albertil oleks võimalus juba praegu treenida oma klubis lapsi, aga selle kõrval on raske profitasemel spordiga tegelda – kannatavad nii lapsed kui ka enda tulemused.
Sergei Baranov nendib, et karatega käib kaasas müüt, justkui see on ohtlik ja valus spordiala (kiputakse segamini ajama kickboxiga), mistõttu paljud vanemad ei julge oma lapsi karate trenni panna. Tegelikult nõuab karate taktikat ja mõtlemist ning treeningutel on olulisel kohal strateegia.

Albert Baranov: „Võistlusala on raske, pead lööki kontrollima, dünaamika on teistsugune. Näiteks on trennis erinevatel päevadel erinevad tegevused: 2 korda nädalas on füüsilised trennid ning 3–4 korda nädalas on sportliku võitlemise trenn, kus õpitakse taktikat ja võitlemist.“ Albert lisab, et suuremaid vigastusi pole tal olnud, kuigi haiget saamist võib kogemata siiski juhtuda, näiteks lähevad põlved kokku, aga seda võib juhtuda ka teistel spordialadel (nt jalgpallis).

Võitlus ja kunst

Karatel on ka palju erinevaid stiile, samuti on suur vahe, kas tegu on võistluskunstiga või spordikaratega. Albertil teenis karates pruuni vöö juba 15-aastasena, ehkki klubis öeldi, et reeglina alla 18 aasta pruuni vööd ei saadagi – vaja on sihikindlust ja püsivust ning treenerid jälgivad ja otsustavad, kas seda on piisavalt. Karates on ütlus, et mustast vööst algab karate – kõik eelnev on püsivuse ja meelekindluse proovilepanek.

Viimasel ajal kirgi kütnud dopinguteema valguses uurin Albertilt ka dopinguproovide kohta ning selgub, et see on üsna tavapärane rutiin. Medali võitnutele elementaarne – kutsutakse kohe eraldi ruumi, kus tunnistajate silme alla peab andma uriiniproovi. Ebamugav, aga usaldusväärsuse suhtes möödapääsmatu.

Lõpetuseks tahan teada, kas on ette tulnud ka momente, kus enam ei viitsi.
Isa ütleb kindla ei, aga noormees tunnistab salamisi, et tegelikult on ikka mõnikord peast läbi käinud küll, samas tõsist huvikaotust pole ette tulnud, et oleks vanematele läinud rääkima, et enam ei soovi tegelda. Alberti puhul ei saa sihikindluses kahelda – noormehe eesmärk on tegelda karatega profitasemel ning käia võistlustel.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.