Doktor Viktor Vassiljev: ma ei ole tänapäeva doktor Noormann (0)

VIDEO: Doktor Vassiljev annab nõu

Kes Te olete, doktor Vassiljev?

Olen elukutselt arst, aga elu on niiviisi keeranud, et sattusin kuidagi poliitikasse ja püüan nüüd inimesi ja ühiskonda tervendada poliitikuna nii, nagu seda tegin arstina. Ettevalmistuselt olen sisehaiguste arst, eriettevalmistuselt geriaater ehk doktor, kes on keskendunud vanemate inimeste haiguste ennetamisele ja ravile.

Rohkem olete tuntud siiski poliitikuna…

Olin Haabersti linnaosa vanem viis ja pool aastat, nüüd olen riigikogus teist kosseisu. Mul oli koht ka varem Toompeal olemas, aga ma ei tulnud siia.

Miks?

Ma olin kindel et ma saan oma asjadega hakkama, ilma et ma peaks elu eest riigikokku põgenema. Siis otsustasin – aitab küll, võin kergema töö peale tulla.

Olete ikka sama meelt, et riigikogu liikmel on töö kergem kui arstil?

Oleneb, kuidas võtta. Noor professionaalne poliitik peab võitlema küünarnukkide, kihvade ja hammastega, et oma olemasolu tõestada. Ja mitte ainult vaenlastele, vaid ka sõpradele. Muidu ta poliitilist karjääri ei tee. Minu karjäär on tehtud, mul pole vaja kellegagi võidelda ega midagi tõestada.

Kas praktiseerite vahel veel ka arstina?

Vahel konsulteerin mõnd tuttavat tohtrit, üldiselt ei praktiseeri. Aga tegevusluba on mul olemas, põhimõttel nagu vanaisal titetegemise riistad, kes nendega ei praktiseeri. Aga äkki võib vaja minna…

Kui nad on lihtsat raha peale väljas, ei arvesta inimese tervisega, siis võiks nad nagu teisedki nõiad linnaväljakul avalikult ära põletada.

Kust Teie huumorimeel, dr Vassiljev?

Raskest elust: kui ikka näed sellist, mis häirib, segab või ei meeldi, siis on kaks võimalust, kas nutta või naerda. Nutmine ei aita, ei vii kuskile, naer tekitab vähemalt hea enesetunde.

Kuidas suhtute soodatohtritesse, soolapuhujatesse ja teistesse imeravitsejatesse?

Sõltub sellest, kui palju neil südemetunnistust on. Kui nad on lihtsat raha peale väljas, ei arvesta inimese tervisega, siis võiks nad nagu teisedki nõiad linnaväljakul avalikult ära põletada. Aga kui inimesel on teatud oskused ja ta kasutab neid patsiendi huvides ja ei räägi sellist lollust, et ära mine arsti juurde, ära võta tablette, mis arst kirjutatud, siis ta võib ju abiks olla. Samamoodi nagu nõelravi või manuaalteraapia, mis ei kuulu ametliku meditsiini hulka, aga on arstide poolt täiesti aktsepteeritud. Kõik sõltub sellest, kas oma oskusi kasutatakse inimeste hüveks või abivajajatelt raha välja petmiseks.

Kuidas suhtute rahvameditsiini?

Väga hästi suhtun: viinasokid, kuum tee sidruni ja meega, piparmünt ja pärnaõied – kõik need rahvameditsiini võtted ja rohud on paljude põlvkondade poolt kontrollitud, asjalikud ja vajalikud. Aga siin tuleb arvestada seda, et kui sul on pimesoole põletik ja pimesoolikas ähvardab lõhkeda, siis võid ju pendlit keerutada, aga see ei vii kuskile, tuleb minna kirurgi juurde ja operatsioon ära teha.

Kui kaua Te juba televiisori kaudu inimesi ravite?

Ma ei ravi televiisori kaudu inimesi. Kui küsite, kaua annan Tallinna Televisioonis inimestele meditsiinialast nõu, siis – neli aastat. Enne seda olin kümme aastat venekeelses kaabeltelevisioonis.

Millised on Teie jaoks olnud kõige raskemad küsimused?

Raskeid küsimusi ei ole, mul on ikkagi 40 aastat staaži arstina. Loomulikult ma ei tunne kõikide erialade peensusi. Aga ütlen siis, nagu perearst ütleb – pöörduge eriarsti poole.

Kui suur on Teie saadete vaadatavus?

40 000 pidevat vaatajat. Ja seda juba pikka aega. Kui Tallinna TVsse tuleb mõni uus saade, siis ma kukun üheks või kaheks nädalaks neljandaks-viiendaks, aga muidu olen reitingus kogu aeg teisel-kolmandal kohal. Esimesel kolmel aastal olin esimene. Kui võtta aga nelja aasta keskmised näitajad, siis arvan, et minu saade on konkurentsitult Tallinna Televisiooni vaadatuim. Olen rahul.

Kas peate oma saadet ise rohkem nalja- või tõsiseks nõuandesaateks?

See on väga mitmetasandiline lugu. Kõigepealt inimesed helistavad saatesse selleks, et saada ausat infot, kelle poole pöörduda; inimene tahab teada, mis prognoosi ma panen, tahab üht-teist täpsustada. Sõnaga – tõsiste küsimustega. Räägin siis inimesele, millise arsti poole ta võiks pöörduda. Kui inimesel on ihuline häda, tal on valus, siis on ka tema tuju reeglina paha. Kui teha aga natuke nalja, just sellist, mis sellele konkreetsele inimesele sobib, siis see parandab tema tuju. Ja tema valugi läheb vähemaks. Nii et selle saate fenomen on tema mitmetasandilisus.

Kas Teie „patsientidelt“ on ka tagasisidet olnud, kuidas neil peale Teie nõuannete kuulamist on edaspidi läinud?

Tagasisidet saan üsna tihti, kirjutatakse nii Facebookis kui meili teel. Kuna vaatajaid on kümneid tuhandeid, on ka tagasiside mitmekesine. On ju selliseid inimesi, kes sõimavad kõiki ja kõike, sinna ei saa keegi midagi parata. Isegi mina mitte. Aga enamasti on rahvas minu saatega rahul! Muidu seda ju ei vaadataks!

Kes on teie lemmikpatsient, lemmikvaataja?

Minu lemmikvaataja on see, kes helistab ja ütleb: Vassiljev, kaua ma pean Sinu möla kuulama, iga jumala neljapäev, ja nii juba neli aastat. Kaua võib? Vot see on minu vaataja, minu lemmik – see saade on temas tekitanud emotsioone, isegi sõltuvuse.Ta vaatab järjekindlalt.

Dr Vassiljev – annate nõu väga delikaatsetel teemadel, terviseküsimustes. Kas Te ei karda vääratada? Äkki panete mööda ja mõni inimene…

Minu kogemused võimaldavad enam-vähem ära arvata inimese täpse häda või hädade põhjuse. Loomulikult ei pane ma diagnoose televiisori vahendusel ega soovita ravimeetodeid. Mingil juhul ei sekku ma raviarsti poolt määratud raviskeemi – see oleks arstieetika vastane. Mina tegutsen, nagu omal ajal targad professorid ülikoolis õpetasid. Ja mul on 73 kursusevenda-õde, nemad on minu kõige rangemad kritiseerijad. Olen nende käest küsinud, mida nemad arvavad. Ja vastus: vahva, tee aga edasi… Ja see on kogemustega arstide arvamus.

Kas on mingi filter ka vahel või jõuab iga küsitud küsimus Teieni?

See on absoluutselt puhas otse-eeter: igaüks, kes küsima pääseb, räägib minuga. Küllap inimesed saavad aru, et teen õiget asja ja sellepärast ei tehta otse-eetris ka sigadusi. Aga eks mul ole sigaduste vastu ka omad professionaalsed rohud. Ma saan hakkma.

Minu lemmikvaataja on see, kes helistab ja ütleb: Vassiljev, kaua ma pean Sinu möla kuulama, iga jumala neljapäev, ja nii juba neli aastat.

Tunnistage ausalt – kas vahel on mõne õige koomilise küsimuse ka telemeeskond välja mõelnud?

Kui saatega alustasin, tuli mul tükk aega kanalit veenda, et selline küsi-vasta saade üldse võimalik on. Keegi ei uskunud seda. Õnneks lasti mul siiski proovida. Aga kuna kanali juhtkond oli niivõrd hirmul, siis ma helistasingi mõnele sõbrale, palusin küsimused valmis mõelda. Aga ükski neist sõpradest ei pääsenud liinile. Nii kui saade sai välja kuulutatud, nii oli pool Eestit telefonitoru otsas. Nii et minu vastus – mingi meeskond küsimusi välja ei mõtle. Seda pole lihtsalt vaja. Otse-eetrisse helistajaid on nii palju, et inimesed kurdavad – tuleb mitu nädalat telefoninumbrit valida, enne kui ühenduse saab. Nii kui ma ühe kõne katkestan, nii on kohe teine olemas.

Kas peate ennast tänapäeva doktor Noormanniks, doktor Vassiljev?

Mitte mingil juhul. Tema tegeles rohkem noorte seksuaalprobleemidega. Minu vaatajad võib kahte lehte jagada: ühed, kes tahavad tõepoolest tervisealast nõuannet saada, ja teine pool on naljahambad, kes tahavad nalja. Tavaliselt pole naljahambast mees siis piirdunud ühe õllega, on võtnud teise lisaks, ja et rääkida kellegagi polnud, helistas mulle saatesse. Nad on enda arvates lõbusad inimesed, tahavad nalja, aga nende naljad on pahatihti küündimatud, vaatajad jäävad kuulama ikka mind, mitte neid. Nii et mul pole midagi selle vastu, kui mõni naljahammas helistab, ma jõuan alati igale küsimusele piisavalt kiiresti reageerida.

Rääkides Teie põhierialast, geriaatriast, siis kas meil oleks vaja Eestis rohkem geriaatreid, arvestades rahvastiku vananemist? Millise diagnoosi panete?

Jah, mõned geriaatrid võiksid veel olla. Kuigi tänapäeva geriaatria tähendab midagi muud, kui meil ette kujutatakse: see on multdistsiplinaarne ala, kus koos peavad tegutsema sotsiaaltöötajad, füsioterapeudid, hooldusõed, kaasnema peaksid kõik eakatele vajalikud teenused. Sest eakas ei vaja ainult terviseabi ja hoolekannet, vaid kõiki teenuseid kokku miksituna. Nii töötab geriaatrilise abi süsteem tsiviliseeritud riikides. Eestis loodi geriaatrilise abi süsteem 2004. aastal, kinnitati tegevuskava vabariigi valitsuse poolt kuni 2015. aastani. Siis loeti see programm lõppenuks, aga tegelikult täitmata see suures osas jäigi. Eesti on ainuke Euroopa riik, kus geriaatria eriala tõmmati ministeeriumi poolt meditsiiniliste erialade hulgast lihtsalt maha. See toimus 1996. aastal, kui otsustati, et noor ja arenev vabariik peab panustama noortesse inimestesse, kes viivad elu edasi, endised sotsialismi jäänukid ainult koormavad pensionifondi. See oligi põhjus, miks ma jäin erialast ilma ja pidin minema poliitikasse. Mulle, kõrgema kategooria spetsialistile, öeldi, et mine õpi perearstiks. See on sama hea kui kindralil soovitada lipnikuks õppida.

Kust Teid leida, kui keegi tahab eraviisiliselt, mitte televiisori vahendusel Teie kui arsti nõuannet?

Ma ei ole üle 30 aasta ühistransporti kasutanud, sest kui mina siseneksin bussi või trammi, tekitaks see üleüldise segaduse. Aga ma olen nähtav ja kättesaadav. Igal nädalal tund aega tele- ja raadiosaates, igal nädalal artikkel Telelehes, iga nädal artikkel Terviselehes. Ma olen väga nähtav. Olen välja andnud 12 raamatut, ajakirjanduses kirjutanud rohkem kui 5000 artiklit. Mul on ka töötav meil ja muud sidevahendid.

Mis on Teie suurim rõõm, doktor Vassiljev?

Minu suurim rõõm oleks see, kui inimestel poleks minu järele vajadust.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.