Saada vihje
Diakooniahaigla kaks aastakümmet abivajajate aitamisel (0)
Article title
Jelena Leibur diakooniahaigla saalis koos uute ratastoolidega. Tema selja taha jääb altar jumalateenistuste tarbeks.
EELK Tallinna Diakooniahaigla on Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule kuuluv õendushaigla. See asutati 1999. aastal ühisprojektina EELK välispartneritega ja on kuni tänaseni ainus kirikule kuuluv haigla Baltikumis. Diakooniahaigla töötab renoveeritud ruumides Tallinnas, Hiiu tänav 42.

Peatselt 20. sünnipäeva tähistav diakooniahaigla pakub statsionaarset õendust, hospiitsteenust (teenus, mis on mõeldud neile, kelle haigusele ei ole enam tervendavat ravi ja kelle elupäevad on loetud), koduõendus- ning pansionaaditeenust. Osakondade juures on toad üldhooldekodu ehk pansionaadi teenuse jaoks.

Lähemalt diakooniateenustest, haigustest ning hoolekandest rääkis haigla juhataja dr Jelena Leibur.
“Tähistame juubelt 5. aprillil kell 18 kontserdiga Tallinna Jaani kirikus. Sellega täname kõiki sõpru, personali, patsiente ja tuttavaid. Esinevad sopran Elina Netšajeva, tenor Andrei Bogach ning pianist Auli Lonks,” ütleb dr Leibur.

Te olete töötanud kõik need 20 aastat siin Hiiul asuvas diakooniahaiglas. Mida on olnud rohkem, kas rõõmu või muret?

Rõõmu on ikka rohkem. Üsna sageli on küsitud, et töötate surijatega ning dementsusega inimestega. Et kust ja kuidas saate jõu. Vastan alati, et nad annavad jõudu. Mitte ainult mina ei anna neile, vaid nemad mulle ka. See on arsti ja patsiendi vaheline suhe.

Eriti rõõmsast juhtumitest meenutan seda, kui keegi patsientidest ütleb: siin on nii hea olla. Teil on nii toredad inimesed, kes on lahked ja naeratavad kogu aeg. Veel teevad rõõmu hoolealused. Nad tulevad Hiiule võib olla kui enda viimasesse kodusse. Aga kui hoolealune toibub ja lahkub omal jalal enda koju, siis on see suur rõõm.

Tähtis on ka patsiendi väärikus ning püstipäisus. Oli üks noor naispatsient, kes teadis, et talle pole enam palju aega jäänud. Ühel päeval ütles ta mulle, et ei ole tervis kõige parem. “Aga kindlasti on homme parem,” ütles ta mulle. Järgmisel hommikul oligi tema tervis sedavõrd parem, et sai oma mehega mere äärde minna.

Rõõmu teeb see, kui kolleegid tulevad toredate ideedega. Näiteks korraldame ekskursioone. Dementsusega inimesed on käinud Kumus, Nõmme turul, kirikutes, loomaaias, Rocca al Mares jne.

Keda ja kuidas Te diakooniahaiglasse vastu võtate?

See on õendushaigla. Ja nagu kõikides õendushaiglates, siis vajame ka meie hoolealusega kaasa saatekirja. Seda saab kirjutada kas pere- või eriarst. Meile tulevad patsiendid kas kodudest või haiglatest.

Meil on siin neli osakonda – hospiits, statsionaarne õendusosakond ja eraldi statsionaarne õuendusosakond dementusega inimestele, 13 kohaga hooldekodu ja koduõendus. Tallinnas on väike hospiits ka Ida-Tallinna keskhaiglas. Nemad alustasid meist hiljem ehk aastal 2008. Aga meil oli õnn saada enne seda Norra kolleegidelt vastavat koolitust. See on väga suur väärtus, sest hospiits pole see, kui paned ühesele või kahesele palatile sildi: siin asub hospiits. See teenus vajab meeskonda, teadmisi, suhtumist ja palju muudki.

“Saalis on toimunud kohtumised, tähtpäevade tähistamised ning koosviibimised,” ütles dr. Leibur. 

Kas Tallinnast väljaspool on ka hospiitsi olnud?

Tartus oli, kuid see lõpetas tegevuse. Eestis oleks vaja kuni 50 kohta koos hingehoidja, sotsiaatöötaja ning arstiga. Samuti kuuluksid meeskonda õued, arstid ja terapeudid

Kas kogu aeg on Hiiul olnud kolm osakonda?

Ei ole. Alguses ei olnudki statsionaarset õendust. Selle nimi oli hoopis hooldusravi. Statsionaarne õendus tekkis sajandi alguses, hospiits 2002 ning 2008 dementsusega inimeste osakond.

Millised on Teie haigla hinnad?

85 protsenti teenusest maksab Haigekassa ning ülejäänud 15 protsenti klient ise. Meie pakume juurde massaaži ja võimlemist. Samuti saab suvel kasutada haigla aeda. Sinna saab viia suvel ratastooliga hoolealuseid. Aias oleme korraldanud ka kontserte ning jumalateenistusi.

Mida teha, kui avastatakse enda pereliikmetel või sugulastel dementsuse nähud?

Kui tekib kahtlus, siis tuleb kindlasti minna perearsti juurde. Dementsust põhjustavaid haiguseid on erinevaid ja osal juhtudel on dementsus ravitav, seda küll vaid kümme protsenti juhtudest. Varajane diagnoos on oluline, sest on ravimeid, mis lükkavad dementsuse arengut edasi. Ka paar aastat kauem iseseisvalt oma eluga toime tulla on väga suur asi. Kui piisavalt vara teada, mis vääramatult ees ootab, siis jõuab oma elu korraldada ja tulevikujuhised ära teha ning ka oma peret ette valmistada.

Seega põhiline nõuanne on see: ei tasu ootama jääda ja pead jaanalinnu kombel liiva alla peita. Tuleb minna arsti juurde. Kahjuks on dementsust viimasel paarikümnel aastal aina rohkem.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.