Saada vihje
ARVAMUS: Eesti inimesed ei ole rumalad (0)

Eesti 200 aktivist Igor Taro teatas mõned nädalad tagasi sotsiaalmeedia vahendusel, et meie kohalikud omavalitsused ei suuda pakkuda head haridust ja kogu koolivõrk tuleks riigistada. Augustikuu viimasest Postimehest saab lugeda teise Eesti 200 liikumise eestvedaja Meelis Niinepuu lennukat mõtteavaldust „Haridus kui postiindeksi rulett“, kus autor samuti pakub välja idee, et koolipidamine tuleb kohalikust omavalitsusest lahti siduda.

Sõnavõttudest ja artiklist kumab läbi motiveerimata deklaratsioon, et üle Eesti on meie lastel kehv haridus, kohalikud omavalitsused ei saa hakkama ja ainuõige on riigi otsene sekkumine. Eelpool mainitud mõtlejate, minu hinnangul sirgjoonelist lähenemist niivõrd nüansirohkele teemale nagu seda on haridus, proovitakse rahvale paremas valguses näidata direktorite ja hoolekogu otsustusõiguse suurendamise narratiivi sisse toomisega.

Omavalitsuse juhina, mille viies omanäolises ja erineva suurusega munitsipaalkoolis alustas sel aastal kooliteed 377 esimese klassi last ja seda motiveeritud direktorite ning hoolivate õpetajate käe all, on mul sellist juttu kurb lugeda. Niinepuu artiklis väljatoodud teerulli metafoor iseloomustaks hästi ka seda lõhkumistööd, mida säärane olemasoleva süsteemi katki kiskumine riigi poolt endaga kaasa tooks. Olen veendunud, et neis kohalikes omavalitsustes, kus tahetakse päriselt hariduselu suunata, on ka täna tööl pädevad direktorid – direktorid, kellel jagub nii otsustusruumi kui ka tahet dialoogiks ning hoolekogud, kel vabadus teostada oma seadusest tulenevaid õigusi ja kohustusi.

Aga kust tuleb raha?

Kuigi küsitavusi sedavõrd suurte ümberkorralduste juures, millega Eesti 200 täna mõttetasandil mängib, on asja sees olevate inimeste peades tuhandeid, sobib kooliaasta alguses eraldi tõstatada taas meie õpetajate palgateema. Nimelt panustavad kohalikud omavalitsused oma eelarvest juba täna lisaks riigi poolt makstavale miinimumpalgale märkimisväärseid vahendeid. Sellest hoolimata veedavad direktorid iga kooliaasta alguses unetuid öid, teadmata, kas matemaatikaõpetaja selleks kooliaastaks üldse õnnestub leida või peab tööle võtma hoopis logistikadirektori, kes klassitäite jagu lapsi ühest valla otsast igapäevaselt teise ja tagasi hakkaks liigutama.

Ammu enam ei peaks püüdlema sellise riigivalitsemise poole, kus otsuseid tehakse üksikisikust võimalikult kaugel, tarkade ja kogenud, nn pika visiooniga lipukandjate poolt.

Rae valla näitel on uue eelarve prognoosi kohaselt õpetajate lisatasudele, motivatsioonifondile ning klassijuhatamise eest makstavale boonusele kuluv summa koos maksudega ligi pool miljonit eurot ja palgasurve ei paista raugevat. Eemärgiga tuua ning hoida oma koolides häid pedagooge ning neid motiveerida on meil soov oma õpetajatele alates uuest aastast lisaks riiklikule palgale maksta valla eelarvest iga kuu täiendavad 100 eurot.

Lisaks on vastuseta küsimused, kuidas toimub kogukonna maksutulu eest rajatud koolide riigistamine, kas need ostetakse omavalitsustelt välja või rajatakse riigi poolt uued majad? Kes ehitab edaspidi uusi koole või renoveerib olemasolevaid? Kes katab majandamiskulud ja hoolitseb kaasaegsete ning mitmekülgsete õppevahendite eest? Kuidas toimub tugipersonali rahastamine? Täna teeb seda kohalik omavalitsus. Kui kõike seda hakkab tulevikus tegema riik, siis ootaks vastust ka „lihtsale“ küsimusele, kust tuleb kogu see raha?

Kohapeal suudame rohkem

Kujutleme aga korraks stsenaariumi, kus kogu selle niivõrd inimestekeskse masinavärgi juhtimine koonduks riigi valitsemise ja ühise rahakassa alla. Ette kirjutatud haridustellimus kaotaks eripärad ja seda mitte ainult nende halvas, vaid ka kõige paremas mõttes. Täna on kooli- ja omavalitsusjuhtide koostöös võimalik soovi korral teha suuri ja väga erilisi asju, arvestades sealjuures kogukonna ootuste ja omapäradega.

Veelgi enam, seda kõike saab suunata kohalik inimene ise, läbi kohalike valimiste ning oma hääle andmisega neile saadikutele, kellega nende ideed kodukandi asjade osas ühtivad. Ja seda iga nelja aasta tagant uuesti.

Seega on kogu süsteemi süüdistamine selle sees esinevate kõrvalekallete tõttu väär, ammu enam ei peaks me püüdlema sellise riigivalitsemise poole, kus otsuseid tehakse üksikisikust võimalikult kaugel, tarkade ja kogenud, nn pika visiooniga lipukandjate poolt. Demokraatia, olgugi täis vigu, peab sündima inimestele lähedal.

Vabariigi president, proua Kersti Kaljulaid ütles selle kohta oma taasiseseisvumispäeva kõnes kuldsed sõnad, mida iga pealtnäha lihtsa lahenduse pakkujal tuleks endal meeles hoida: „Demokraatlik protsess on sama piinarikas kui loominguline protsess, sama keeruline kui teaduslik eksperiment, sama riskantne nagu ajuoperatsioon – aga ka sama vajalik.“

Et lõpetada positiivselt ja kutsuda kaasa mõtlema, siis ühes olen eelnimetatutega ka ühte meelt. Seadusandja tasemel tuleb lõpetada olukord, kus kooli, lasteaia või muul kohaliku omavalitsuse hallatava asutuse juhi kohal saaks istuda volikogu liige. Volikogu liikmete samaaegne töötamine vallavalitsuse ametnike või töötajatena on piiratud, nüüd tuleks sinna piirangute sekka lisada veel ka allasutuste juhid. See aitaks kaasa juhtide politiseerituse vähendamisele ja lõpetaks absurdse olukorra, kus koolidirektorist volikogu liige on asutuse juhina vallavanema alluv ja volikogu liikmena järgmisel hetkel tema tööandja.

Seega on koolijuhtimise politiseerituse kaotamiseks ka lihtsamaid meetodeid, kui asuda populistlike loosungitega toimivat süsteemi lõhkuma ja seda meie ühiskonna kandevtalade ehk hariduse arvelt. Uueks tööperioodiks ja algavaks kooliaastaks kuluks meile kõigile ära veidi rohkem usku kohalike inimeste otsustustarkusesse ja meie demokraatia toimimisse.
Edukat kooliaasta algust!

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.