Saada vihje
Arno Pavel sõidab Venemaale villise ja tütretütrega (1)
Varasemalt Siberit ning Lõuna-Venemaad avastanud Arno keerab villisega sedapuhku põhja poole, et tutvuda Karjala ja Koola poolsaarega. Tagasi Eestisse tuleb ta Skandinaavia kaudu.

Arno on seitsekümmend, Anni kümme aastat vana. “21. juuni õhtul kell viis-kuus hakkame siit minema,” lubab Kosel elav Arno.

Esialgu suundutakse Petroskoisse. “23. juuni õhtul on plaan teha kohaliku Eesti-Karjala Sõprusühinguga jaanituld,” loodab Arno. “Südame teeb soojaks, et seal inimesed ajavad meile väga sõbralikku rida.”

Järgmisel päeval liigutakse piki Onega järve läänekallast. “Sõidame läbi Vepsamaa. See on see Putini kodukant,” muigab Arno. Ööbima jõutakse Vozneseniesse, kus elab üks Arno sugulastest.

Keelt õpiti turul

25. juunil saavad saavad Voznesenies kokku Eesti ja Vene „džiiperid“. Eestlased on kuue, venelased 22 masinaga. “Vozneseniest antakse ühisstart,” selgitab Arno edasisi kavatsusi.

Mida arvab tütretütar Anni vanaisa plaanide kohta. “Hirm on”, poetab tüdruk esimese hooga. Mida ta siis kardab? “Ma ei tea, ma ei oska vene keelt eriti hästi.” Selgub, et peale sõna “privet” Anni sõnavaras rohkem venekeelseid sõnu polegi.

Arno üritab tütretütart aidata ning küsib: “Kuidas turg vene keeles on, kas tead?” Tüdruk raputab pead. “Küll ta õpib,” on Arno kindel, kes harjutamise mõttes tegi Anniga tiiru Balti jaama turul.

Arno ja Anni villises. 

Mida Anni eelseisvalt reisilt ootab? “Et auto ei läheks katki, seda ma tõesti loodan.” Aga mis autoga juhtuda saab? “Bensiinivoolik läks põranda all puruks. Sealt pritsis sumbutaja peale bensiini. Oli päris ohtlik situatsioon. Õnneks sädet ei tulnud,” meenutab Arno varasemat vahejuhtumit Vladimiri linnas.

Anni usub siiski, et vanaisa saab igas olukorras hakkama. “Me kaotasime võtme ära ja suurvana pani auto ilma võtmeta käima,” kiidab ta. Vanaisa lisab: “Ja seda ta teab ka, kus tulekustutaja on. Kui suitsu hakkab kuskilt tulema, siis tema asi on see tulekustutaja mulle kätte anda ja ise jooksu panna.”

Sääski ei karda

Arno ja Anni ööbivad peamiselt villises. “Petroskois on meil kaks ööd küll broneeritud hotellis, aga edasi on pea kaks nädalat autos. Toitumine on nagu jumal juhatab. Me võtame paari-kolme päeva toidu kaasa igaks juhuks – paar latti suitsuvorsti, konservi –, aga suurt rohkem ei võtagi,” ütleb Arno.
Kas Anni Põhja-Venemaa suuri sääski ei karda? “Ma magasin täna õues palja taeva all. Seal on palju sääski,” kinnitab tüdruk.

“Meil on vastav riietus ka valmis, millest sääsk läbi ei võta. Praktiliselt paljaks jäävad ainult näolapp ja käelabad,” arvab Arno. Varustuse hulka kuulub sääsetõrjevahend Off. “Räägitaks, et Offi võtavad sääsed magustoiduks, aga minu kogemuse järgi Off aitab.”

Milliseks täpne marsruut kujuneb, Arno praegu täpselt ei teagi, sest selle on koostanud Vene“ džiiperid“. “Meile antakse koordinaadid. Sa pead koordinaatide järgi leidma huvitavad paigad. Iga päev on neli-viis punkti, õhtuks laager.”

Laias laastus näeb sõit välja säärane, et Võtegrast sõidetakse Medvežegorski, sealt edasi Koola poolsaarele Hibiinidesse, Murmanskisse, Barentsi mere kaldale ja Rõbatši poolsaarele.

Pool meetrit lund

“Hibiinides pidi olema veel pool meetrit lund. Kevad on hilinenud sellel aastal kaks-kolm nädalat. Loodame, et see lumi ja suurvesi selleks ajaks laheneb,” teab Arno.

Villis võtab kuusteist liitrit bensiini saja kilomeetri peale. “Aga bensiin on Venemaal poole odavam,” kiidab Arno.

Arno näitab villise kapoti all veetemperatuuri reguleerimise andurit, mis eelmisel aastal Permi oblastis Usoli linnas katki läks. 

Arno teed Vene „džiiperitega“ lahknevad Nikkelis. “Meie sõidame koos kuni Nikkeli linnani. Sealt meie Anniga sõidame üle piiri Norrasse ja tuleme Norra kaudu tagasi läbi Põhja-Soome,” räägib Arno.

Praegu on veel lahtine, kas reisi käigus külastatake ka Solovetsi saari Valges meres. “Jääb Anni otsustada,” ütleb Arno. “Jääb ikka suurvana otsustada, mina ei oska otsustada,” arvab Anni.
“Ma hakkan iga päev blogi pidama. Autol on seade peal, mida saab live’is pidevalt jälgida, kuskohal me oleme,” lubab Arno.

Villis on reliikvia

Võrredes Arno Venemaa retkedega 2014. ja 2016. aastal kujuneb tänavune sõit lühemaks. “Kogu aeg on poole vähemaks jäänud. Esimene kord oli 27 000 kilomeetrit, eelmine aasta 14 000 kilomeetrit, nüüd tuleb 6000-7000,” arvab Arno.

Eestisse naasmise kuupäev on veel lahtine, küll on aga paigas üks teine tärmin. “11. juulil ma pean juba Samatis tööl olema,” ütleb Arno, kes igapäevaselt teenib leiba bussijuhina. “Muidu nad panevad mulle tööluusi kirja.”

Mida toob tulevik? “Peale seda reisi on mul veel üks plaan. Siis ma võtan kõik need plikad villisega Venemaale kaasa,” lubab Arno, kellel lisaks Annile on lapselapsed Emma ja Liisu.

Viienda reisi Venemaale kavatseb Arno teha juba Toyota Hiluxiga. “Aga villise jätame alles. Villis jääb perereliikviaks,” kinnitab Anni.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.