16. aprillil pärjas Viimsi Ettevõtlike Daamide Assotsiatsioon sünnipäeval valla aasta naise tiitliga turismiettevõtja Annika Pranglit. Tema kandidatuuri esitas Rannarahva muuseum, kellega seob kümnendat aasta naist hea koostöö.

“Valib Viimsi Ettevõtlike Daamide Assotsiatsioon ehk VEDA. Kandidaat peab paistma silma ühiskondliku tegevusega. Samuti tuleb anda ja kanda pereväärtusi,” räägib Annika Prangli.

Usun, et olete pidanud kümneid või isegi sadu kordi seletama perekonnanime päritolu. Räägime siis selle loo veelkord lahti, kuidas Te kannate armsa saare ehk Prangli nime.

Seda küsitakse tihti. Aga tegelikult oli enne perekonnanimi ja edasi tekkis huvi saare vastu. Ja sealt edasi tulidki kõikvõimalikud toimetused, millega praegu tegelen. Perekonnanimi on saadud abikaasalt. Ja tema on pärit hoopis sügavalt mandrilt ehk Võrumaalt.

Millised olid Teie esimesed muljed Prangli saarelt?

Esimene külaskäik oli 1990ndate alguses. Liinilaeva ei liikunud toona korralikult, turismi saarel ei olnud ning rahvast käis seal suhteliselt vähe.

Tänaseks olete lisaks turismiarendajale ka kohaliku kooli õpetaja.

Eelmise aasta sügisest olen Prangli koolis inglise keele ja ajaloo õpetaja. Mõne aja pärast võtsin üle geograafia, bioloogia ja ühiskonnaõpetuse.

Kuidas ennast saare ja mandri vahel jagate?

Kolm päeva olen nädalas õpetaja ning elan saarel. Seda sügisest kevadeni ehk ajal, kui suuremat turismihooaega pole. Suvel olen siis ettevõtja firmaga Prangli Reisid OÜ. Seda aastast 2010.

Kas huvilised on saare ja selle vaatamisväärsused üles leidnud?

Varasemal ajal käisid saarel rohkem ikka eestlased. Minu ettevõtmise eesmärk oli ja on saada saarele välisturistid ja -külalised. See on Tallinnale väga lähedal asuv väike, puutumatu ning huvitav paik.

Mille üle enim imestatakse?

Seda küsime retke lõpus alati. Enamus uurib: kuidas saab nii pealinna lähedal olla hoopis teine ühiskond ja maailm Ja kuidas saab selline väike kogukond eksisteerida. Muidugi imestatakse puutumatu looduse üle. Meenutan siin ühte sakslaste gruppi, kes seisid tühjal rannal, nautisid seda ja pildistasid. Nende jaoks oli ime kilomeetrite pikkune tühi ja puutumatu liivarand, kus pole ühtegi ehitist. See on tõeline elamusturism.

Lisaks pakute ka muusikalisi hülgeretkeid. Kuidas on need vastu võetud?

Need olid eelmisel aastal väga menukad. Iga kord on retkel ka väike üllatusmonemt. Kunagi ei tea keegi ette, kui palju hülgeid paadi juurde koguneb ja pea veest välja pistab. Juunis alustame taas ning korraldame retki seni, kuni ilm lubab. Hülgeid on vaadeldud ka detsembris. Aga loomulikult seab piirid jää. Ning ka see, kui merel on tuul ja turistidel paatides hakkab lihtsalt külm.

Paar aastat on olnud kasutusel ka kunagine kalasoolamise kuur Kelnasel. Mullu lavastati seal MTÜ Prangliranna eestvõttel näidend “Prangli lood ehk kõik on trois” ning korraldati ka pidusid. Mida pakub kunagise saare majandi “Noor Kaardivägi” sadamakuur tänavu?

Kindlasti peaks seal kogu aeg midagi toimuma ja suvel ka toimub. Sealt sai ja saab ka nüüd infot, telki ja kaarti. Edasi arenesid edasi juba ka teatrimõtted, kalurite päeva tähistamine ning peod. Selle aasta augustis on kultuurikuuris viis etendust “Mereplekid”. Teatrit teeme kahasse Viimsi Rannarahva muuseumiga. Rannarahva ajaloost jutustava loo autor on Piret Saul-Gorodilov ja lavastab Eva Kalbus. Mängivad teatritrupp KOKK ja 32. keskkooli teatrimeeskond. Muusika autor on Jarek Kasar. Lisaks korraldatakse kuuris mitu pidu. Neist huvitavam on 14. augustil toimuv Tanel Padari ja ansambli “The Sun” esinemine.