Žiguliga Idablokis (0)
Article title
Kümneliikmeline reisiseltskond Tšernobõli külastamas. Tõnis Tuuder vasakult teine. FOTO: erakogu.

Sellest sügisest käivitus Kanal 2-s reisisaade „Žiguliga Idablokis”, kus Kanal 2 saatejuhid Kristjan Ojang ja Robert Rool võtavad koos kümneliikmelise reisiseltskonnaga ette 19-päevase seikluse, rännates vanade Žigulidega Valgevenes ja Ukrainas. Üks reisiseltskonna liige on ka Uusküla külavanem, Jõelähtme vallavolikogu liige ning hobifotograaf Tõnis Tuuder.

Kolm Žigulid suundus umbes 6500-kilomeetrisele Valgevene-Ukraina reisile juuni lõpus, saatesari jõudis teleekraanile septembri alguses. 19-päevasest reisiteekonnast ning saate tegemise ja reisiga seotud põnevatest faktidest räägib Tõnis Tuuder.

Räägi, kuidas Sa sellele reisile üldse sattusid?

See oli tegelikult juba kolmas reis Žigulidega. Esimene oli 2015. aastal Baltimaades, seal ma kaasas ei käinud. Teine reis, kus ka mina kaasas käisin ja millest valmis saade ETV-sse, oli 2017. aasta suvel Venemaale. Praegune ehk idabloki saade on järg Venemaa reisisaatele.

Kuidas ma üldse selle seltskonnaga ja Žigulidega kokku sattusin, on tegelikult üks suur juhus – nimelt on meil saatejuhi Kristjan Ojanguga ühevanused lapsed, kes käisid ka ühes lasteaias, seega laste kaudu saimegi tuttavaks ja kui oli Venemaale minek, kutsus Kristjan mind fotograafina kaasa. Peale seda reisi tekkis kohe mõte, et teeks järgmise sõidu ka.

Roheline Žiguli on Kristjani vanaonu oma ja sellega sõidab ta nostalgia mõttes aeg-ajalt ikka ringi, eriti suviti. Seega on tal Žiguliga ka emotsionaalne side. Ja miks just Venemaa ja teised idabloki riigid? Sest nende teede jaoks need autod ongi loodud – need istmed ja vedrustus, hea autoga sellistel teedel sõites lõhud ju auto ära.

Millega peab arvestama reisisaadet tehes?

Kuna meil oli kohe alguses mõte, et teeme Venemaa reisisaatele järje, siis selles võtmes saigi uut reisi planeeritud – see on hoopis teistmoodi planeerimine ja organiseerimine.

Kokku peab materjalist valmima 12 saadet, iga osa on 23 minutit, seega on päris palju materjali vaja saada, et saade oleks tihe ja huvitav. Eks päevad olid erinevad, mõnel päeval kui käisime huvitavates kohtades polnud mingit probleemi terve saade kokku saada, samas mõnel teisel päeval kui olid pikemad sõidupäevad, siis võis heal juhul minuti jagu materjali saada saate jaoks.

Iga paari päeva tagant vaatasime materjale üle ja tõstsime infot kokku, et oleks ülevaade, palju materjali koos on ja kas on vaja midagi juurde teha. Saate lõplik monteerimine käis juba Eestis kui tagasi olime.

Meil on saates ka läbiv teema, milleks on kahe Žiguli omavaheline võistlus – Kristjani roheline Žiguli, mis on aastast 1973 versus 13 aastat noorem valge Žiguli 06. Mõõtu sai võetud näiteks selles, kummas masinas on müratase kõrgem või kumb masin kiirendab paremini.

Millised olid sinu jaoks reisi põnevamad hetked, külastatud kohad?

Üks eesmärk oli meil igas riigis leida üles Mandri-Euroopa keskpunkt, külastasime kokku kolme sellist – Leedus, Karpaatides ja Valgevenes.

Reisi olulisemad sihtpunktid olid Tšernobõl ja Karpaadid. Karpaatides olime mitu päeva, ronisime ka mäe otsa. See oli tõsine katsumus ikka, mägi oli umbes 2061 m. Hakkasime hommikul vara ronima, jõudsime mäe otsa ja suur oli meie üllatus, kui seal olid juba kaubamüüjad ees – nad ronivad iga päev üles ja alla, seljas kott, mis kaalub 30 kg. Üleval saab ju sama kauba eest kordades rohkem raha küsida – kui sa ikka oled kõvasti vaeva näinud, mäkke roninud ja selg higine ning üleval tervitab sind külm õlu, siis oled selle eest nõus ka 5 eurot maksma.

Karpaatides külastasime ka piirkonna ainukest teofarmi, kus tigusid söögiks kasvatati ning käisime ka Karpaatia pühvleid vaatamas ja saime maitsta pühvlipiima.

Tšernobõl oli muidugi suur elamus. Tšernobõli tuumajaama eraldustsoon on vabaks ligipääsuks keelatud territoorium, ent iga päev külastab seda kohta tuhandeid inimesi ja tsoonis töötab ka suur hulk inimesi, umbes 1500. Inimesed, kes selles eraldustsoonis elavad, on kõik eakad, kes seal kunagi elasid ja on tagasi tulnud, noori sinna elama ei lubata. Töötajad käivad tööl vahetustega ja tsoonis püsivalt ei ela.

Meil oli sinna giidiga bussireis võetud, muud moodi sinna ei saagi ja omapäi sinna kolama ei lubata. Turiste viiakse kindlatesse kohtadesse, üks on näiteks Prõpjati linn, mis on kõige kinnisem tsoon – see on täielik kummituslinn, seal ei ela ühtegi inimest ega kuule linnulaulu. Prõpjati linn ehitati teenindama tuumajaama, seega katastroofi hetkeks oli see tollal väga moodsa arhitektuuriga linn vaid 16-aastane. Kes on mõelnud sinna minna, siis praegu on veel viimane aeg, kui majad veel püsti on.

Giididel on dosimeetrid kaelas, mis piiksuvad, kui kiirgus on liiga kõrge, samuti on giidid varustatud GPS-idega, et oleks jälgitav kus nad parasjagu viibivad – hoonetes sees ei ole lubatud käia, sest need võivad lihtsalt kokku kukkuda. 33 aastat on teinud oma töö.

Minul oli Tšernobõliga ka isiklik kokkupuude – nimelt tootis Eesti ettevõtte Estanc, kus ma igapäevaselt töötan, uuele sarkofaagile ventilatsioonikorstna, seega käisin oma silmaga vaatamas, kuidas see seal püsti seisab.

Kuidas vene tehnika sellise pika reisi vastu pidas, pidite palju remontima?

Eks ikka tuli ette, aga õnneks ei midagi hullu. Valgevenes ja Ukrainas nii palju autovaruosade poode ning hinnad ka soodsad, seega polnud mõtet suurt hulka varuosi lihtsalt igaks-juhuks kaasa vedada. Mõned varuosad olid meil ikka kaasas ja mõned neist läksid käiku ka.

Esimest korda saime autot remontida juba Pärnus sõitu alustades. Reisi kestel saime remontida rohelist Žigulid, millel oli vooliku ots karburaatori küljest lahti tulnud ja tuli tagasi liimida, kollasel ütles kütusepump üles (neid ostsime kohapealsest varuosade poest lausa mitu tükki varuks), valgel läks jagaja katki, rohelisel läks korra rehv tühjaks, küünlaid said vahetatud autodel ja ükskord ummikus istudes läksid mootorid keema ja pidime neid siis jahutama. Üks häda oli veel selles, et Kristjani rohelisel Žigulil oli salongiradika kraan katki – kõik soe, mida mootor tootis, tuli salongi ning ventilaatoriavadest uhas pidevalt umbes 50 kraadist õhku peale.

Palju kütust kulus?

Tagasi tulles tegime testi, viimase päeva hommikul panime paagid täis ja mõtlesime, et sõidame nii kaugele kui saab, vaatame, kelle auto kõige rohkem kütust võtab. Rohelisel sai kõige enne kütus otsa ja keskmine kütusekulu tuli 8,4 l/100, et polnud üldse palju. Tavaline tänapäevase suurema auto kütusekulu. Kütus oli Valgevenes üsna odav, Ukrainas sama nagu meil.

Kas tuli ette ka probleeme piiril või ametivõimudega üldse?

Sekeldusi ametnikega ei tulnud üldse ette, isegi politsei ei pidanud reisi jooksul kordagi kinni. Vaatasid ilmselt, et vanade autodega sõidavad, mis me ikka peatame.

Kartsime, et piiridel läheb kauem aega, aga sinna minnes läks hoopis vähem. Leedust Valgevenesse läks poolteist tundi aega, Valgevene piiril olid väga viisakad ja korralikud. Valgevenesse pidime kaks viisat tegema, sest kui vahepeal välja lähed, pead uue viisa tegema, et uuesti sisse saada.

Kõige problemaatilisem oli Leedu piiril väljasaamine, proua oli hirmus kuri ja oli näha, et ta parema meeleks ei tahaks üldse tööl olla. Tagasi tulles läks veidi rohkem aega ka Läti piiril, sest piirivalvurid käisid ja kontrollisid kõik asjad üle ja üks auto saadeti röntgenisse.

Liikusite ringi kolme Žiguliga – valge, roheline ja kollane, kas tekitasite kohalikes palju uudishimu?

Kaks aastat tagasi Venemaal käies imestati, et kas elate tõesti nii kehvasti, et sõidate selliste autodega. Me vastasime, et vastupidi, me elame juba nii hästi, et võime jälle selliste autodega sõita.

Valgevenes torkasime kindlasti rohkem silma, seal on selliseid vanu autosid alles suhteliselt vähe, uusi autosid palju. Ukrainas eristusime rohkem seepärast, et meie autodel olid esiteks igasugused kirjad peal ja teiseks olid autod paremas korras – näevad juba kaugelt ilusad välja. Meil oli selle reisi jooksul tore võimalus osaleda ka eksponaatidena vanaautode näitusel. Esimesel päeval kui Valgevenesse läksime, nägime, et tee ääres seisavad vanad autod, läksime juurde uurima ja juttu ajama. Nemad kusjuures arvasidki, et oleme näitusele teel. Selgus, et tegemist oli näituse korraldajatega ja muidugi nad kutsusid meid koha kaasa. Hea oli, et läksime – seal oli kokku üldse kümme autot, millest kolm olid meie omad. Väga äge oli spontaanselt sellisele üritusele sattuda.

Kas uued reisiplaanid juba paigas?

Aasta peame kindlasti pausi ja eks siis paistab, mis edasi. Praegu on mõttes, et tahaks paljudesse sellel reisil külastatud kohtadesse tagasi minna koos pere ja sõpradega, et rahulikumalt ringi vaadata ja aja maha võtta.

Kolm Žigulid, millest vanim pärineb aastast 1973, pidasid ligi 6500-kilomeetrisele reisile hästi vastu. FOTO: erakogu. 

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.