Vladimir Arhipov on Maardu linna juhtinud kuus aastat. Kauaaegselt linnapealt Georgi Bõstrovilt päris ta heakorrastatud, üsnagi rohelise Maardu, aga ka palju heakorrastamata objekte ja muid veelgi tõsisemaid probleeme.

Maardu linnaelanike arv oli mõned head aastad tagasi üsna muret tekitavas langustendentsis: kui veel kümme aastat tagasi aastal 2012 elas linnas 18 045 inimest, siis 2016. aastaks oli elanike arv kahanenud 15 128-ni. Tänavuse aasta 1. jaanuari seisuga on linnas 15 574 kodanikku.

Millega te olete suutnud Maardu elanike arvu jälle tõusuteele pöörata?

Muuga piirkonnas elab praegu ligi 6000 inimest, kellest hetkel on Maardusse sisse kirjutatud ainult 2600.

Järelikult on seal veel palju inimesi, kellest võiksid saada Maardu kodanikud. Enamik neist on tulnud Tallinnast, neil on Tallinna sissekirjutus, aga tahame motiveerida neid Maardusse registreerima.

Paljud Muuga lapsed käivad sealt Tallinnas koolis, inimesi meelitab pealinna tasuta transport. Järelikult peame ka omalt poolt midagi head ja olulist neile pakkuma. Hetkel on suurimaks motiveerijaks lasteaed.

Kui avasime Muugas 2018. aastal uue lasteaia, hakkas seal ka elanike arv kasvama – lasteaeda võtame vastu ainult Maardusse sissekirjutatud lapsi. Kuna lasteaia avamine mõjutas positiivselt piirkonna ja kogu linna arengut, avame peatselt lasteaia teise maja – see on projekteeritud analoogselt esimesega, ainult peegelpildis.

Nii et juba märtsis saavad meil lasteaiakoha kokku 170 last.

Kuidas on Maardus lood aga loomuliku iibega?

Nagu igal pool mujalgi Eestis – elanikkond vananeb. 2021. aastal sündis Maardu linna vaid 97 uut ilmakodanikku, see on meie viimaste aastate, isegi aastakümnete omamoodi kurb rekord. Aga kuna vastsündinuid tuli juurde mujalt, siis on meil eelmisel aastal sündinud lapsi siiski 103.

Linn võib küll ehitada juurde lasteaedu, renoveerida kõik koolimajad, aga neid maju on vaja täita laste naeruga. Ma väga loodan, et rasked ajad mööduvad, inimesed tunnevad rohkem kindlust tuleviku suhtes ning noorte peredesse hakkab sündima rohkem lapsi.

Aasta tagasi, 8. jaanuari õhtul süttis Maardu linnas Kallasmaa tänaval paiknev sotsiaalmaja. Harju Elu kirjutas õnnetusest: „Tules hävis täielikult maja kolmas korrus, teine ja esimene korrus said tugevaid vee- ja suitsukahjustusi. Elanikud tuli evakueerida ajutisele asenduspinnale. Nimetatud sotsiaalmajas elas 55 inimest, kellest õnnetuse hetkel viibis hoones 42.“ Nüüd on sellest aasta möödas. Kui kaugel on sotsiaalmaja taastamine?

Ekspertiis näitas, et vana maja taastada pole otstarbekas, uue ehitamine tuleb odavam. Pealegi – olgem ausad – tegu oli ikkagi nõukogudeaegse vana ühiselamuga, kus tingimused ei vastanud enam tänapäeva nõuetele.

Kuulutasime kohe välja projekteerimise ja ehituse riigihanke. Nii et paralleelselt vana sotsiaalmaja lammutamisega käib praegu uue hoone projekteerimine ja juba järgmise aasta märtsis peaksid endised asukad kolima uude moodsasse hoonesse.

Elamiskohti on seal samuti 42, nagu oli endises sotsiaalmajas, toad on aga märksa avaramad, 18–30 m2, igas toas on kööginurk ja sanitaarruumid. Esimese korruse toad on mõeldud ratastooli vajavatele inimestele.

Samas hoolitseb linn ka nende eest, kes tuleõnnetuses kannatada said. Kõigile on ajutine elukoht leitud, mõned elavad isegi hotellis. Siinkohal ma tänan kõiki inimesi ja ettevõtteid, kes on kannatanutele abi osutanud, olgu siis riiete annetamisega või muul moel. Rõivaid toodi kogunisti nii palju, et kogu meie kultuurimaja suur saal oli neid alguses täis. Need on enamasti ka korralikult hoiustatud. Nii et kui sotsiaalmaja asukad oma elurutiini – nüüd juba märksa paremates tingimustes – järgmisel aastal tagasi pöörduvad, on meil neile ka korralikud riided pakkuda. Tegu on ikkagi pensionäride või erivajadustega inimestega.

Maardut on peetud ikka tööstus-, transpordi- ja sadamalinnaks. Teid kuulates jääb aga mulje, et linnapea ja küllap siis ka linnavalitsus tegeleb rohkem sotsiaalküsimuste kui ettevõtluse edendamisega. Millele kulutate linnapeana oma tööaega kõige enam?

Minu igapäevases töös kulubki palju aega majandus-, kommunaal- ja sotsiaalküsimuste lahendamisele. Need valdkonnad puudutavad kõige enam inimeste igapäevaelu, heaolu. Et korterid oleksid soojad, teed lumest puhtad. On hästi palju neid tähelepanu vajavaid küsimusi, millega iga päev tegeleme.

Loomulikult on minu päevakavas aega ka haridusele ja sotsiaalvaldkonna küsimustele. Koos minuga töötab tugev meeskond, kes panustab oma teadmiste ja kogemusega linnaelanikele oluliste küsimuste lahendamisse ja linna arengusse.

Ettevõtjatega kohtun regulaarselt. Linna väga hea partner on Tallinna Sadama Muuga sadam. Näiteks on meil plaanis koos sadama ja töötukassaga korraldada noortele kursused, mille läbinud leiaksid töö kas sadamas või Liwathonis. Liwathon E.O.S – endine Vopak – on samuti väga hea partner, kes aitab meie noortekeskust ka finantsiliselt.

Kui ehitasime Maardu kalmistule aga mälestuskabeli, siis toetasid paljud Maardu ettevõtted kabeli rajamisega tegelenud MTÜ-d.

Kauaaegne Maardu linnapea Georgi Bõstrov pööras palju tähelepanu linna rohelusele. Kas projekt Roheline Maardu jätkub?

Kindlasti. Kui varasemad linnavalitsused pöörasid palju tähelepanu linna heakorrale ja välisilmele, siis meie oleme oluliselt laiendanud fookust ning läinud parkidest-tänavatelt ka hoonetesse. Remonditud on koolid ja lasteaiad, linna on tekkinud uued tänapäevased mänguväljakud, spordiplatsid, korvpalliplatsid ning seda nii Kallaveres kui ka Muugal. Käes on gümnaasiumi soojustamine ning uue keskkütte ja ventilatsiooni rajamine, mille kogumaksumus ulatub kolme miljoni euroni, sellest 600 000 eurot saime CO2 kvootide müügist.

Ma ei julge öelda, et täna enam üheski munitsipaalasutuses nõukaaegset linoleumi ei näe, küll aga ütlen, et aasta pärast on see kindlasti nii. Rekonstrueeritud on ka kaks linnale kuuluvat staadioni, kus nüüd võib treenida nii suvel kui ka talvel. CO2 kvootide müügist saadud rahaga renoveerisime energiasäästlikuks tänavavalgustuse Kallaveres, ootamas on Muuga ja Vana-Narva maantee tänavavalgustuse uuendamine.

Numbriliselt väljendudes oleme paaril viimasel aastal kulutanud investeeringuteks ligi kümme miljonit eurot, mis on mitu korda suurem summa kui eelmistel perioodidel.

See on märkimisväärne summa. Millele investeeringud täpsemalt kulusid?

Väga töömahukas oli Kroodi oja puhastamine. Õnneks rahastas riik suurema osa tööst, mille maksumuseks kujunes üheksa miljonit eurot. Maardu järvest Muuga lahte voolav Kroodi oja oli veel mõned aastad tagasi väga saastunud, oja kaldad olid reostunud arseeniga. Nüüdseks on puhastatud oja tiikidest välja kaevatud saastunud muda.

Samal ajal on käinud vee- ja kanalisatsioonitaristu uuendamise projekt, tänu millele said Järveäärse piirkonna elanikud ja endise Eesti Fosforiidi territooriumil asuvad ettevõtted tänapäevase veetaristu. Selle projekti maksumus oli ligi viis miljonit eurot.

Keskkonnast rääkides on oluline mainida ka vahel linnas levivat ebameeldivat lõhna. Mis selle haisu allikas on, ega me täpselt teagi – põhjustajateks võivad olla nii Jõelähtme vallas asuv Tallinna prügimägi kui ka kütuseterminalid. Oleme hiljuti paigaldanud haisuallika kindlakstegemiseks lõhnaanduri, mida praegu seadistatakse. Kui põhjus on teada, küll leiame koostöös naaberomavalitsuste ja riigiga ka viisi haisust vabanemiseks.

Olete väga populaarne linnapea, seda tõestasid järjekordselt ka viimased valimised, kus saite Keskerakonna nimekirjas 1170 häält – üle kahe korra rohkem kui järgmine kandideerija. Kas vahel tuleb mõni linnakodanik tänaval vastu, võtab varrukast kinni ja ütleb, kuule Vladimir…

Olen Maardus elanud alates 1989. aastast, seega üle 30 aasta. Olen paljude linnaelanikega isiklikult tuttav ja heades kontaktides. Meie suhted on praegu samasugused, nagu varem olid, ikka tullakse oma mõtetest ja muredest rääkima. Ja inimesed kuulavad ka minu mõtteid ja arvamust. Nooremad pöörduvad minu poole Facebookis, olen suhtluseks kõigile avatud. Probleemideks võivad olla näiteks lume koristamine tänavatelt, mis pole munitsipaalomandis, libedad teed, hulkuvad koerad…

Georgi Bõstrov läks ajalukku sellega, et ehitas Maardusse kiriku. Millega tahate teie ajalukku minna?

Arvan, et mind on vara veel ajalukku kirjutada, sest teha on veel palju. Näiteks piirkond Maardu järve ääres, kus varem olid aianduskrundid, datšad, selle piirkonna oleme nüüd heakorrastanud, sinna on Euroopa Liidu toel pandud tänavavalgustus, rajatud korralikud teed, vee- ja kanalisatsioonitrassid. Nüüd on sinna kerkimas villad.

Ja mitte viletsamad kui naabrite juures Viimsis.

Suurim käsilolev projekt on aga Maardule uue kultuurikeskuse ehitus. Projekti ideekorje on juba toimunud, võitja selgunud. Lähiajal alustatakse ka projekteerimisega. Kuna linna oma eelarverahast ehituseks tõenäoliselt ei piisa, loodame abi saada Euroopa projektidest ja riigilt. Vajadusel võtame ka laenu, aga ehitamata see ei jää. Kui julged millestki unistada, suudad seda ka saavutada.