Telesarjast “Pilvede all” tuntud Vladas Radvilavicus on loonud kena koduaia, kust 2000 ruutmeetrilt leiab ligikaudu 80 kultuurtaime.

Vladas ostis abikaasa Heleniga Viimsi valda Tammneeme külasse elumaja 2006. aastal. “Kunagi olid siin kased peal, aga eelmine omanik oli kased maha võtnud,” meenutab mees. Maja ümber kasvas muru ja hein, mis ulatus kohati puusani.

Koduaia loomisel usaldas Vladas Karmo ja Kristiina Maasiku kätt. Karmo on mitmekordne maailmameister allveeujumises. Maasikud joonestasid plaani, kus iga viimanegi puu ja põõsas olid paika pandud.

“Üks kiiks, mis mul oli – mina tahtsin tiiki. Ma olen alati tahtnud kalu,” räägib Vladas. Tiiki lasti kuusteist kantmeetrit vett. “Esimesed kalad tõid lapsed merest, köögisõelaga püüdsid. Need olid vist viidikad.”

Vladase äi tõi kogred. “Kuna tiik on väike ja ei ole mudapõhja, põhi on raudkividest laotud, siis ma arvasin, et nad ei jää üldse elama,” meenutab väimeespoeg. Kogred osutusid hämmastavalt elujõulisteks. Praegu ujub neid tiigis saja ümber.

Naabrilt sai Vladas koi kalad. “Ta tõi mulle kaksteist pisikest. Need pidasid esimese talve vastu ja teise ka. Mul oli hea meel juba. Kasvatasin neid, peost toitsin. Eelmisel aastal haigrud sõid kõik koi kalad ära. Värvilised kalad, hea püüda. Tehti puhas vuuk,” räägib mees.

Mis toitu kaladele antakse? “Mina olen ostnud lemmikloomapoest suure kotiga värvilisi graanuleid,“ räägib hobiaednik. “Sellepärast ka tiigi taimed kasvavad hästi. Kalad lasevad enda toidu “taaskasutusse”, see on nagu väetis kogu aeg.”

Kohati on tiigi taimekasv isegi liiga lopsakas ja seda tuleb välja kitkuda. “Mul on veealused käärid, millega käin suve jooksul pidevalt puhastamas,” selgitab Vladas.

“Ja vesiroose on palju. Vesiroosidega jälle kogemus puudus. Siin oli kaheksat sorti vesiroosi. Üks sort on tugevam kui teised ja lihtsalt matab ära teised,” ütleb Vladas.

Päris roose esialgu ette nähtud ei olnud. “Siis ma ütlesin, et mul vanaema kasvatas, ema kasvatab, õde kasvatab, kuhugile võiks panna. Karmo väga ei tahtnud, ütles, et need on nii pirtsakad, et jubedalt peab vaeva nägema. Siis sinna tiigi äärde sai pandud,” meenutab Vladas.

Et on veel varakevad, puuduvad roosidel nii lehed kui õienupud. “Ära mu roosidele peale astu,” ütleb Vladas, kui ajakirjaniku kanna all praksatab üks poolkuivanud vartest.

“Mul jäid roosid sügisel lõikamata. Tegelikult ei tohi neid pikaks jätta, sellepärast et talvel tuul rapsib ja siis ta loksutab ka juuri lahti,” arvab aiaomanik.

Abiks oksakäärid

Tiigi lähedal kasvab iluõunapuu Rudolf. “See on ilus, kui ta õitseb,” ütleb mees ja jätkab: “Tömbilehelisel viirpuul on peenikesed õied, aga sellega oli vahepeal pahasti – vesirotid sõid juured alt ära.”

Vladas on kokku klopsinud ja puudele pannud paarkümmend linnupuuri. “Kui sul on linnud, nad söövad satikaid ehk neidsamu igasuguseid kahjureid ja pahureid.”

Mingil põhjusel on aiast kadunud kadakad, milles mees süüdistab kliima vigureid. Seal, kus kadakaid enam ei ole, tõusevad lillade õitega krookused. Pihlaka võras välgutab Vladas oksakääre.

Aeda on istutatud serbia kuused, lookas mägimännid, ligusteri hekk. Kuuskede taha on kavas teha mängumajake, kuhu lapselapsed saaksid peitu minna. Praegu on lapselapsi küll vaid üksainus, mistõttu ettevõtmisega pole kiiret.

Mees on hädas kirsiga, mille ta sai päranduseks maja eelmiselt omanikult. “Puu vilju ei kanna, sest pole teist kirssi, kellega ta tolmelda saaks.”

Kevadpäike lõi kirsi koore lõhki, kui puu veel väike oli. “Kirsi koor oli lahti rullunud. Küll ma ravisin ja ravisin seda. Ma olen haava vahadega katnud, aga puu ravib ennast ka ise.”

Nii autode parkimiskoha kui peamised käiguteed maja ümber on Vladas katnud tahutud raudkividega. 60 tonni raudkive pärinevad Valga linna turuplatsilt. “Nende kohaletoomine oli kaks korda nii kallis kui kivide enda hind,” muigab mees.

Aias hakkab silma laste mänguväljakunurk. “Tahtsin eestlaste toodangut panna, tuli odavam osta Soomest,” räägib Vladas.

Sammal, mutid ja rotid

Muru aias on sammaldunud. “Aastaid ei olnud. Ühel hetkel terves külas oli kõigil sammal,” räägib mees.
Muru all elavad mutid. “Alguses ei olnud mutte üldse, aga kuus aastat tagasi kevadel sulas lumi ära ja siin oli – ma ei liialda – 40 mutimullahunnikut. Nagu ülevalt oleks Messerschmidtiga tulistatud.”

Vladas proovis mutte küll aukudest välja suitsutada, küll virtsaveega ära uputada. Lahenduse töid mutilõksud, mis pannakse värsketesse mutiaukudesse. “Mutt käib uusi käike ööpäeva jooksul üle kontrollimas,” teab mees. “Ma sikutasin neid välja siit üks kümme-viisteist tükki.”

Muttidest on peremees lahti saanud, aga uueks nuhtluseks kujunesid rotid, kes einestavad kompostihunnikus. “Nad õppisid end terassi ja silla alla sättima. Rotipüüdmisega tegeleb mul naine.”

Et rottidest vabaneda, on kavas maja terassialune betoneerida, aga see on hetkel veel tulevikumuusika. Tulevikumuusikaks on ka väikese saunamaja ehitamine.

“Inimene on loodud toimetama, mitte vedelema,” arvab Vladas.