Veinivilla perenaine: alustuseks tuleb teha kaks veini! (0)
Article title
Veinivilla perenaine Tiina Kuuler Valgejõe küla algust märkiva massiivse kivi juures.

Valgejõe veinimõisa perenaine Tiina Kuuler räägib, et avastas aastal 2008 masu ajal, et oli toimetajana töötu ning seisis küsimuse ees, mida ta veel peale toimetamise teha oskab. “Mõtlesin, et veini ma ju teha oskan ning hakatuseks hakkasin maale tooma veinitegemise tarvikuid ja teisi inimesi õpetama, kuidas veini teha,” meenutab Kuuler.

2014. aastal avastas ta, et tal on hädasti vaja kohta, kus ametlikult veini teha ning seda ka teistele müüma hakata.

“Selleks ajaks olin juba neli aastat koduveinikonkurssi korraldanud, restoranid hakkasid juba rääkima, et nad väga tahaksid Eesti veini müüki võtta. Siis ma sain aru, et turg on küps,” selgitab Kuuler.

Aastal 2014 ostis Tiina koos perega Valgejõele vana metskonnamaja, millest praeguseks on kujunenud Valgejõe Veinivilla.

Kuuler räägib, et sel ajal, kui tema alustas, oli Valgejõe Veinivilla Eesti esimene marjaveinitalu, praeguseks on neid juba kõvasti üle kahekümne. “Levikuks on palju abi olnud koduveinikonkursist, sest nii mõnedki tootjad on saanud oma mõttele tuge just sealt,” räägib Kuuler, “näiteks Allikukivi, Tori, Uue-Saaluse, Pootsi, Habaja – nad on spetsialistidelt saanud kinnitust, et nad teevad head veini.”

Orange vein Eesti viinamarjast

Paar aastat tagasi tegi Tiina Kuuler viinamarjaveini sordist “Solaris”, mis on tema sõnul külmakindel põhjamaine sort. Viinamarjad on pärit Lõuna-Eestist Mulgimaalt, neid kasvatab Heino Säinas, kellele meeldib viinamarju kasvatada, aga kes ise nendega midagi olulist teha ei viitsi. “Tegin ühe veini sellest viinamarjast, ei saanud isegi aru, mis ta on või mis ta ei ole, saatsin ühel hetkel Pariisi konkursile ja tänavu aprillis saime oma “Solarise” veiniga konkursilt Paris Wine Cup hõbemedali. Selle peale müüdi see partii nädalaga maha,” räägib Tiina.

Eestis kasvatatud Solarise marjast tehtud kõrgelt auhinnatud orange vein. 

Samast “Solarise” viinamarjast tegi Tiina eelmisel sügisel orange veini, mis tähendab, et valget viinamarja on kääritatud koos kestadega.

“Me võtsime rootsud ka juurde,” selgitab Tiina, “see annab veini kehale kõvasti juurde.” Tema sõnul annavad kestad ja rootsud juurde ka värvile, nii et vein ongi peaaegu oranži värvi. Sellel on palju tanniine – vein on tugev, kehakam ja täidlasem ning kangem.

“Püüdsime teha banaaniveini, mis läks ühel hetkel siiski äädikaks.”

Praegu on vein veel väga noor ning tõsisemalt kavatseb Tiina seda müüma hakata ilmselt tänavusel jõuluajal.

Eesti Veinitee liikmetel on põhimõte, et tooraine peab olema kodumaine. Tiina lähtub põhimõttest, et tooraine olgu pärit võimalikult kodu lähedalt. Seega helistavad talle kohalikud ja pakuvad talle majapidamises üle jäänud saaki. “On osa asju, mis Põhja-Eestis ei kasvagi, need tulevad Lõuna-Eestist,” selgitab Tiina.

Suur valik Eesti veine

Kuna Valgejõe Veinivilla oli esialgu marjaveinitalu, siis on Tiina säilitanud algse identiteedi ning teeb Eestis leiduvatest marjadest ja viljadest suurt sortimenti veine. Loetelu tema nimetustest: rabarber mulliga, õun ebaküdooniaga, alõtša, pihlakas, võilill, puhas ebaküdoonia, must sõstar, must sõstar piparmündiga, pihlakas, aroonia alõtšaga, aroonia musta sõstraga, puhas aroonia, must leeder, õun tammelaagerdusega, õunast tehtud jäävein, pohl, õun kibuvitsaga, ploom – kokku 18 nimetust veine.

Veinid seisavad riiulis ning perenaine uurib, kuidas nende maitse areneb. “Näiteks pihlaka puhul ma olen veendunud, et enne kui teda maitsma võiks hakata, peaks ta olema saanud vähemalt viis aastat vanaks,” ütleb Tiina.

Aktiivselt müüb Tiina veine oma veebipoes www.veinivilla.ee, enda juures talus, Tallinna ja Tartu kaubamaja Toidumaailmas ning Tallinna ja Tartu SIPis, Saaremaa Veskis ning Otepääl GMP hotellis.

Veinimeistri tööpäevad mööduvad vaatide juures maitseid timmides ning valmimisprotsessi jälgides. “Maitsen tavaliselt õhtupoolikul, kui ei ole pärast vaja enam autoga kuhugi sõita,” selgitab Tiina Kuuler. Fotod Meelis Piller 

“Enne koroonakriisi olime peamiselt orienteeritud restoranidele, aga koroona on teinud restoranide seas suure puhastuse ning neid on vähemaks jäänud. Me ei ole ennast defineerinud kaubandusvõrgu veinina,” avaldab Tiina.

Kuna veinitegemisest tekib veidi ülejääke, tehakse nendest Atla mõisas destilleeritud jooki kangusega 45,5%. Tiina sõnul ei ole see tehtud tuksi läinud veinidest, sest ta väga püüab, et vein nässu ei läheks.

Üks untsu läinud laar

Tiina ütleb, et ta ei ole ülbe, aga võib ausalt öelda, et elu jooksul on tal äädikaks läinud üks banaanivein. “Oli märtsikuu, üks grupp tahtis kangesti tulla vaatama, kuidas veini tehakse ning saada praktilist õppust, aga märtsikuus ei ole tohutus koguses marju kusagilt võtta. Siis püüdsime teha banaaniveini, mis läks ühel hetkel siiski äädikaks,” meenutab Tiina.

“Ma tean päriselt ka, mida ma teen ja katsun püüda, et mul vein untsu ei läheks,” selgitab perenaine.

Oma esimese veini tegi Tiina oma abikaasa tädi käest saadud õunamahlast, mis läks käärima. Tõdenud, et mahl käärib, helistas Tiina emale, kes ütles, et nüüd tee nii ja naa, sealt edasi hakkas Tiina ise uurima ja lugema. Sommeljeede kool, kus Tiina on õppinud, kinnistas tema jaoks teadmisi. “Ma teadsin, mis toimub, aga sommeljeekoolis ma sain aru, miks toimub,” kinnitab ta.

Väga vajalik on tema elus olnud ka koduveiniklubi, mis on kümme aastat tegutsenud. “Seal üksteise veine maitstes saad aru, et kõiki vigu ei pea ise läbi tegema, piisab, kui keegi teine on need ära teinud,” räägib Tiina.

Alustajatele soovitab Tiina teha kaks veini: esimene tuleb välja, teine ilmselt mitte, selle pealt saab õppida, mis valesti läks.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.