Vana postipaat Helge võtab suveperioodil ülepühapäeviti Kaberneeme sadamast rahva peale ning sõidab umbes 15 km kaugusel asuva Malusi saare külje alla, kus päikselise ilmaga pistavad pea veepinnale või ronivad kividele peesitama hülged. Paadi lähedale meelitab hülgeid muusika.
“Hülged on hakanud inimesi kartma. Teate miks?” juhatab giid Carmen hülgeretke sisse, “Sest 2015. aastast on hüljeste küttimine peale 43-aastast keeldu jälle lubatud. Kui 20. sajandi alguses oli viigerhülgeid 200 tuhat ja hallhülgeid 150 tuhat, siis 1972. aastaks oli hüljeste populatsioon nii palju vähenenud, et keelustati hüljeste küttimine. Eelmisel aastal loendati Eesti vetes kokku umbes 5300 hallhüljest ja 1% ehk umbes 53 hüljest võib kokku nüüd küttida,” räägib Carmen.
Hülgepüük oli väikesaarte elanikele suur elatusallikas ning hülgeküttimisretked olid väga pikad. “Kaugele merele mindi eistuki paadiga, mida veeti jää peal enda järel nagu kelku. Hülgeliha kaasa ei võetud, sest see oli raske, aga üldiselt noore hülge liha söödi,” räägib Carmen ranniku ja saarte eestlaste eluviisist.
Hüljes ja inimene
Miks hülgevaatlused toimuvad alles peale jaanipäeva? “Kui ühes pesakonnas sünnib märtsis 1-2 poega, siis on nad piisavalt julged ja suured, et emaga veest välja tulla alles peale jaanipäeva,” jutustab Carmen. Eesti vetes ujuvad viiger- ja hallhülged, kes võivad kasvada kuni 300 kilosteks ja valged hülgepojad. “30ndatel olid valgest hülgenahast kasukad väga moes ja vene ajal maksis ühe hülge nahk terve kuu palga,” pajatab Karmen, “Just pranglikütid Tallinnasse hülgepoegade nahku viisidki,” lisab ta. Teine põhjus küttimiseks oli rasv. Hülgerasvaga määriti rakmeid ja tehti värvi – hülgerasvaga segatud värv püsib maja peal 35-40 aastat.
Üldiselt hüljestel looduslikku vaenlast ei ole, aga hülgepoegi võivad ohustada merikotkad ja kajakad. Teine suurim vaenlane on inimene, sest hülged jäävad võrkudesse kinni ja mere reostumine takistab paljunemist. “Mere reostumine mõjutab hülgede sigimisvõimet ning nad ei suuda enam paarituda ja järglasi saada. Vene ajal olid hülged enim ohus,” räägib Karmen. Merereostus mõjutab hülge toidulauda ning kuna hüljes on meres toiduahela viimane lüli, siis on ta ka imetaja, kes kogub enda sisse lõppkokkuvõttes kõige rohkem mürke. Probleemseks võivad muutuda ka linnud, kes söövad hüljeste eest kalad ära.
Reisid Pranglile
Prangli Reisid tegeleb lisaks hülgevaatlusele mitmete reiside korraldamisega Prangli saarele ning ettevõtete suvepäevade ning õpilasekskursioonide korraldamisega Pranglil.
“Välisturistidele pakume mitmeid ekskursioone Tallinnas ning kogu Põhja-Eestis. Talvisel perioodil oleme tegevad Mandri-Eestis, kus viime välisturiste Raplamaale Husky koertega sõitma, Lahemaale talvist loodust nautima ning muu hulgas korraldame ka välisturistide suusaõpet,” räägib Prangli Reiside asutaja Annika Prangli, kes elab ise Prangli saarel.
Küsimusele kuidas tekkis mõte hakata korraldama hülgeretki ja neid muusikaga ligi meelitama, vastab Annika: “Mõte on algselt pärit Aksi saarel elanud perekond Aksbergide Aksi mälestusraamatust, kus kirjeldatakse nende sajanditaguseid mereretki Soome.” Paadi peal mängitud viiulit ja harmooniumi ning selle peale tulid pea alati hülged uudistama. “Hallhüljes on väga sotsiaalne loom – ta tunneb huvi. Pigem tulevad nemad meid vaatama,” muheleb hülgeretke giid Karmen. Hülgeid meelitatakse peamiselt klassikalise, kuid ka Marko Matvere ja Jaan Tätte muusikaga.
