Juba rohkem kui neli aastat tagasi, novembris 2008, ilmus Harju Elus lugu „Kiili vald tahab saada viimset puhkepaika“, kus tollane vallavanem Vambo Kaal rääkis plaanist rajada valda surnuaed. Kalmistukohtade nappus on ka aastal 2014 probleemiks nii pealinnas kui selle lähivaldades.

Vaidlusi tekitas asukoht juba viis aastat tagasi. Kuigi kohalikud nõustusid, et kalmistut on vaja, siis ei soovitud seda oma naabrusesse.

Aimur Liiva ütles, et surnuaiaga seonduv on praegu tegelikult läbi arutamata ning puudub ühene vastus, kas see peab ilmtingimata just Kiili vallas olema. „Kalmistute asukohad on reeglina väga pika aja jooksul välja kujunenud ning ajalooliselt seotud kirikutega,“ märkis ta.

Tühja kohta ei salli

Liiva sõnul ei määratle suurem eestlastest end tänapäeval küll ametlikult religioossena, kuid väga paljude jaoks on matustega seonduv ikkagi sellesse valdkonda kuuluv ning lõpuks on kirikuõpetaja ikkagi see, kes aitab lahkunu viimsele teekonnale saata. Seetõttu ei saa kalmistut täiesti suvalisse kohta rajada. „Kokkuvõttes võib juhtuda, et päris tühjale kohale surnuaia rajamine ei pruugi õnnestuda, kuna rahvas ei võta seda lihtsalt omaks,“ märkis ta.

Temaga nõustub Saku vallavolikogu esimees Tanel Ots, kes töötab ka EELK Jüri koguduse õpetajana. „Oleme Harjumaal olukorras, et vajame kalmistuid,“ ütles ta. „Teisest küljest on igale vallale tõsiseks küsimuseks identiteet – on suur vahe, kas matad omakse koduvalda või naaberomavalitsussse ehk kodust eemale.“

Vajadus on aga tõsine, sest nagu Ots märkis, võib kirstumatus lähitulevikus muutuda „luksuseks“. „Pealinna kalmistud on juba täis või täituvad kohutava kiirusega,“ ütles ta. „Ei oska ise hinnata, palju on võimalik peale matta, aga kõik kalmistute nurgad on juba täis.“

Eestlasel hinges

Harjumaa elanikkond on võrreldes ülejäänud Eestiga noorem, kuid samas on ka rahvaarv suurem. „Kui mõne noore inimesega, kes on näiteks Lõuna-Eestist siia elama tulnud, midagi juhtub, siis pole matmiskohta, sest tema pere hauaplats on kodukohas,“ tõi Ots näite. Rae vallas, kus ta kirikuõpetajana töötab, on küll kolm kalmistut, kuid kohtadest on siiski puudus. Nii saab sinna matmiskoha vaid siis, kui lahkunu on piirkonna elanik. Sellest, et ollakse mõne vallaelaniku kauge sugulane, ei piisa.

Kuigi viimastel aastatel on tõusnud urnimatuste osakaal ning see trend on tõusev, on kalmistud eestlaste jaoks väga olulised. „Viimastel aastatel on kalmistute külastatavus tõusnud,“ ütles Ots. „Hingedepäeval, emadepäeval, jõuludel on kogu surnuaed tuledevalges. Igal teisel haual põleb küünal, käid surnuaias küünalde valguses. Soomeugrilastel on kalmistukultuur sügaval hinges.“

Nii Tanel Ots kui Aimur Liiva ütlesid, et naaberomavalitsusega pole praegu ühist plaani kalmistu rajamiseks. Liiva märkis, et kuigi otsest vajadust Kiili vallal praegu pole, siis ollakse nõus leidma naabritega sobilik lahendus. Tanel Otsa sõnul on Saku vald Männiku piirkonda kalmistut küll kavandanud, kuid praegu aktiivselt sellega ei tegelda.

Urnimatuseid järjest rohkem

• EELK Jüri koguduse õpetaja Tanel Otsa sõnul kasvab iga aastaga urnimatuste osakaal. „Trend on urnimatuse suunas, kuid minu arvamus, on et see on kergema vastupanu teed minek, umbes nii, nagu krematooriumid end reklaamivad,“ ütles ta.
• Kiili arendusnõunik-asevallavanem Aimur Liiva sõnul maetakse vallaelanikud praegu kas Jürisse, mõnda Tallinna surnuaeda või siis inimese sünnikohta ükskõik millises Eestimaa paigas. „Kuna järjest rohkem on krematooriumi variandi kasutamist, siis ei ole alati võimalik rääkida ka klassikalisest hauaplatsi vajadusest või vähemasti selle suurusest,“ ütles ta.
• Liiva märkis, et arvestades Kiili valla vanuselist struktuuri ja inimeste keskmist oodatavat eluiga, muutub kalmistu rajamine aktuaalseks 30-40 aasta pärast.