Tähe-Lee Liiv – klassikatäht Viimsi vallast (0)
Article title
“Mis on unistuste teos, on igalühel erinev. Ma ei tea, et oleks pianistide kommuuni ühist unistust,” ütleb Tähe-Lee Liiv.

16-aastane viimsilanna, pianist Tähe-Lee Liiv valiti septembri lõpus viiendaks Klassikatäheks. “Olen saanud senisest enam tähelepanu. Aga ma ei tunne, et minu enda jaoks oleks midagi muutnud,” räägib noor pianist kümme päeva pärast finaalivõitu.

“Võistluse noorim osaleja, 16-aastane Tähe-Lee Liiv oli juba varem tähelepanu äratanud mitme eduka konkursivõiduga nii Eestis kui ka välismaal. Finaali kavasse valis Tähe-Lee endale südamelähedased lood, Horowitzi Variatsioonid teemale Bizet’ ooperist “Carmen” ja Rahmaninovi “Vokaliisi”. Ent žüriilt saadud pala autorist Montsalvatge’st polnud ta varem kuulnudki. Žürii hindas Tähe-Lee esituste musikaalsust ja veenvust kõrgelt,” võtab ERR-i kodulehekülg septembri viimasel pühapäeval ERR-i otse-eetris toimunud finaali kokku.

Tähe-Lee Liiv elab Viimsis. Ta jagab ennast nelja kooli vahel ning arvab, et Stainway polegi mõnikord pianisti unistus. 5. oktoobril andis värske konkursivõitja Harju Elule pikema intervjuu.

Kas suur võit on elu juba kõvasti muutnud?

Ma ei tunne, et minu enda jaoks oleks midagi muutnud, samas tunnen sügavat tänu selle tunnustuse ja kaasaelamise eest. Kindlasti olen saanud senisest enam tähelepanu. Aga kõik see võit on ehk ikkagi rohkem televaajatele teadvuses. Aeg-ajalt käib klikk läbi, et see on päris suur asi. Eriti kui mõtlen, kuidas ma ise eelmist hooaega vaatasin. Selle võitis Tanel-Eiko Novikov ja ta oli kohe kooli superstaar.

Küsijaid ja pärijaid on palju. Sõbrad ning tuttavad teavad, neile ei pidanud ma midagi ütlema. Ma ei ole tähelepanu vajadusega inimene. Aga samas pole minul ka midagi selle vastu. Halba tähelepanu pole ma veel kogenud.

Esmaspäeva, 28. septembri hommikul jagus õnnitlejaid piisavalt?

Juba samal õhtul, kui ma ERR-i kaamerate eest tulin, oli telefon parajalt punane. Sõnumid, kõned ja muud õnnitlused.

Õpid korraga neljas koolis. Kuidas aega nende vahel jagad?

Koolid on Sibeliuse Akadeemia Soomes (õpetaja Hui-Ying Tawaststjerna), Akadeemia Perosi Itaalias (õpetaja Konstantin Bogino), Tallinna Muusikakeskkool (õpetajad Marrit Gerretz-Traksmann ja Ivari Ilja) ja nüüd ka EMTA (Ivari Ilja).

Itaalias toimub perioodiõpe. Seal käin ma kohal kuu või paari tagant ja korraga mitmeks päevaks. Aeg-ajalt reisib õpetaja mööda Euroopat ringi. Näiteks olen ma käinud tema juures tunde saamas ka Soomes ja Pariisis. Pärast koroonapiirangute leevendamist olen kahel korral ka Itaaliasse sõitnud.

Sibeliuse akadeemias käisin enne koroonapiiranguid kohal paaril päeval kahe nädala jooksul. Enne mõnda konkurssi tuli Helsingis käia isegi iga nädal. EMTA-s Ivar Ilja juures käin umbes kord nädalas. Ning TMKK-s Marrit Gerretz-Traksmanni juures käin lisaks eriala tundidele ka kammermuusika tundides.

Aga distantsõpe?

Kui kevadel piirangud tulid, siis tegi läbi arvuti kõige tihedamalt tunde Ivari Ilja EMTA-st, tänu temale mul tundide järjepidevus põhimõtteliselt ei katkenudki. Soome õpetaja hakkas veebitunde tegema alles karantiini lõpupoole, alguses kuulas ta paar korda lihtsalt minu salvestusi.

Kui suur on üldse vahe, kas õppejõud istub Sinuga praktiliselt sama klaviatuuri taga või jagab tarkusi sadade kilomeetrite taga arvuti ees olles?

Kui on suurepärane varustus, siis polegi väga suurt vahet. Mind kutsuti näiteks kevadel Riia raadiomajja maailmakuulsa pianisti Leif Ove Andsnesi veebi-meistrikursustele. Seal oli väga tasemel varustus. Mulle pandi külge mikrofon, nägin hiiglaslikult ekraanilt nii ennast kui ka õpetajat. Kusjuures õpetaja viibis samal ajal enda Norra kodus. Meist tehti ka Facebooki ning Youtube’i otseülekanne. See mõjus küll tänu väga heale tehnikale tavalisest tunnist mitte väga erineva tunnina.

Sinuga koos jõudsid seekordsesse finaali flötist Siret Sui ning viiuldaja Triinu Piirsalu. Kuidas saab neid kolme instrumenti ja repertuuari võrrelda? Kõik on ju nii erinevad.

Eks see ongi ilmselt hääletamisel maitse küsimus. Objektiivselt ei saa neid vist jah võrrelda. Saates osales eelmistes voorudes ka näiteks tuubamängija, kes oli oma pilli õppinud vaid neli aastat. Samas osales ka klarnetist, kes oli klarnetit mänginud juba 14 aastat. Minu jaoks tundus täiesti võimatu neid omavahel võrrelda – mõlemad olid väga andekad muusikud. Kuid eks telepublik sai kindlasti hinnata lisaks mänguoskusele ka osalejate iseloomuomadusi, lavalist olekut, suhtlemist, liikumist jne. Eks kindlasti saab hinnata ka muusikalise küpsuse taset ehk kuhu nad on oma pilli või hääle valdamisega jõudnud.

Kõik Steinway klaverid polegi etemad kui näiteks Yamaha või Petrof.

Mis on pianistile unistuste teosed, mida peaks kindlasti mängima? Kas P. Tšaikovski 1. klaverikontsert on just see, mida ihkaks esitada?

See on kindlasti teos, mida mingile tasemele jõudnud pianist peaks repertuaaris omama. Aga see, mis on unistuste teos, on igalühel erinev. Ma ei tea, et oleks pianistide kommuuni ühist unistust. Hea pianist tahab kindlasti kõik paremad ja kuulsamad kontserdid ette kanda. Mina olen Tšaikovski 1. klaverikontserti juba ERSO-ga mänginud, 2. ja 3. aga veel mitte.

Räägime ka instrumentidest. Kas Steinway klaver on tippude tipp?

Oleneb muidugi Steinway’st, sest on olemas väga palju erinevaid mudeleid ja eks klaveri vanus mängib ka rolli. Kõik Steinway’d polegi etemad, kui näiteks mõni Yamaha või Petrof.

Foto Allar Viivik 

Näiteks kui mängisin eelmise aasta novembris Eesti pianistide konkursil, siis seal oli valida kolme klaveri vahel: Steinway, Bösendorfer ja Fazioli. Enamus pianiste valisid automaatselt Steinway. Aga kui olin proovinud mängida kõiki kolme, siis sain aru, et minu jaoks selles saalis polnudki Steinway kõige parem valik. Mina valisin Bösendorferi, sest sellel oli pehmem kõla. Ja valik õigustas ennast, sest ma jagasin sellel konkursil esikohta. Peale minu mängis samal klaveril veel keegi diplomisaajatest. Ja kolmas koht ka.

Aga igapäevaselt harjutad Estonial?

Muusikakeskkoolis pigem kas Yamahal või Petrofil. Sibeliuse Akadeemias on enamuses Steinway’d. Itaalias muidugi on ka suurepäraseid Faziolisid. Kodus on mul aga igati tore Estonia klaver.

Muid pille ka mängid?

Eelkooli-eas õppisin veidi viiulit. Kodus on mul ka harmoonium, millel olen isegi esinenud – see pill on eriti sobilik just jõulumeeleolu loomiseks. Naljaga pooleks olen ühel kontsertreisil Marimaale olnud ka löökpillimängija asendaja.

Mis saab edasi? Milline on karjäär näiteks kümne aasta pärast?

Olen 26-aastane. Ei oska ette aimata, mis saab. Võib-olla olen Eestis, võib-olla välismaal.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.