Kui oled teinud kunagi grupitööd, siis oled ilmselt sotsiaalse looderdamisega üsna lähedalt kokku puutunud. Kas oled olnud pigem see grupiliige, kes ise mitme inimese eest vaeva näeb, et töö tehtud saaks või oled pigem lootnud, et küll keegi grupis ikka lõpuks asja käsile võtab?
Sotsiaalne looderdamine on nähtus, kus grupis töötades on inimeste produktiivsus väiksem kui üksi toimetades. Esimesed eksperimendid sotsiaalse looderdamise kohta viis läbi prantsuse professor Ringelmann juba 1890ndatel aastatel ning leidis, et köieveos pingutasid osalejad rohkem siis, kui köit pidi tõmbama üksi ning vähem kui köit tõmmati mitmekesi.
Miks inimesed muutuvad sotsiaalseteks looderdajateks?
Sotsiaalset looderdamist selgitatakse tavaliselt sellega, et grupis on vastutus liikmete vahel hajunud ja keegi ei tunneta, et ülesanne oleks päriselt tema teha. Sotsiaalne looder võib enda kohustustest kõrvale hiilida ja teiste suuremale panusele loota mitmel põhjusel: näiteks võib ta karta näida töös ebapädevana või uskuda, et tema panus ei ole oluline.
Kuidas sotsiaalset looderdamist ennetada?
-
Ülesannet on väga raske täita, kui see on umbmäärane. Igal grupiliikmel võiks olla selge, millised tegevused on tema vastutada. Samuti võiks teada olla ka teiste vastutusalad, kuna anonüümsus suurendab sotsiaalset looderdamist.
-
Ülesanne peaks olema oluline – keegi ei taha teha tööd, mis lõpptulemust kuidagi ei mõjuta.
-
Autonoomsuse puudumine on üks peamisi motivatsiooni langetajaid, seetõttu võiks anda grupiliikmetele valida, milliseid ülesandeid nad täita tahavad.
-
Kui grupiliikmed on sõbrad või vähemalt tuttavad, teevad nad parema meelega koostööd ning suureneb ka tajutud vastutus.
-
Tööd võiks teha väiksemates gruppides, mida suurem on grupiliikmete arv, seda rohkem hajub vastutustunne.
Rohkem lugemist erinevatel psühholoogilistel teemadel leiad Psühhobussi kodulehelt: http://www.psyhhobuss.ee
