Siim Kallas. 

Alustame Siim Kallasega vestlust hetkel, mil raadiost tuleb uudis sotside toetusest Kallasele presidendivalimiste riigikogu teises voorus. Uudis ei ava just palju valimisvõitluse tagamaid.

Kuidas kommenteerite seda toetust?

Siim Kallas: Ma ei kommenteeri. See on erakonna juhtide töö. Mina usun, et paljugi sõltub Keskerakonnast, konkreetselt Savisaarest.

Käisite Savisaare juures Hundisilmal. Toetust ei lubatud. Kas Savisaar oli kibestunud?

Ei olnud. Ta lihtsalt nentis, et miks meile need valimised nii lihtsaks teha.

Sellepärast, et tema enda elu pole lihtne olnud?

Ühegi tipp-poliitiku elu pole lihtne.

Teie esimestest poliitkonkurentidest Laar on invaliid, Savisaar on ratastoolis – kas see on ka üks põhjusi, miks olete kinnitanud, et kandideerite presidendiks vaid üheks valimisajaks, viieks aastaks?

Viis aastat on väga pikk aeg. Kümme aastat tänases maailmas on tohutu pikk aeg. Nii et võtame ikka üks periood korraga. Elame-näeme.

Millist konkurenti neil valimisitel kõige tugevamaks peate?

Ma ei arvusta ühtegi konkurenti, kõik on tugevad.

Millal viimati Brüsselis käisite?

Vahetult enne Brexitit, enne 23. juunit.

Mis olukord seal valitseb võrreldes ajaga, mil seal töötasite?

Olukord on segane, mingit õiget plaani edasitoimimiseks hetkel pole, täna (esmaspäeval – toim) kolm pealikut, Merkel, Hollande ja Renzi, arutavad Itaalias, mis edasi saab, mida edasi teha. Ega ka brittidel plaani hetkel veel pole, aga et nad lähevad, selles ma ei kahtle. Nad on sisuliselt läinud.

Ning Putin ja Lavrov hõõruvad nüüd Kremlis heast meelest käsi…

Venemaa on alates Euroopa Liidu loomisest pidanud seda fundamentaalseks alternatiiviks Nõukogude Liidule. Kuigi teame ju, et need pole võrreldavad – üks oli sundliit, teine on vabade rahvaste vabatahtlik ühendus. Selle pärast on venelased üritanud kogu aeg ka ELi lõhki ajada, üritades kas või suuri energiatehinguid teha üksikute liikmesmaadega. Erinevalt USAst, kes on kogu aeg olnud tugeva ja ühtse Euroopa poolt.

Väitsite hiljaaegu ühes intervjuus Eesti Ekspressile, et loodate küll USA presidendivalimistel Hillary Clintoni võitu, aga tõenäoliselt võidab Donald Trump. Kas täna olete samal arvamusel?

Olen loomulikult Clintoni poolt. Aga nende valimistulemuste prognoosimine on nii tänamatu töö, et… Näiteks 2008. aastal istusin koos ühe hollandi sõbraga, kes oli ametlik vaatleja USA presidendivalimistel. Ja veel nädal enne valimisi kinnitas ta asjatundjana, et võidab McCain. Võitis Obama Kõik võib muutuda ühe päevaga. Siiski, Trumpi viimaseid väljaütlemisi arvestades loodan väga, et USA saab endale esimese naispresidendi. Aga novembrini on veel mitu kuud aega.
Igal juhul üht julgen küll öelda: USA on praegu väga lõhestunud. Järgmisel presidendil saab olema väga palju sisepoliitilisi probleeme. Ja tema välispoliitiline tegevus saab olema sellest tugevasti mõjutatud.

Kas USA presidendil on rohkem probleeme kui tulevasel Eesti presidendil?

Neid kahte ametit ei saa üldse võrrelda. Ameerika president on täitevvõimu esindaja, see on midagi muud kui Eesti president. Eesti sisepoliitikat juhib vabariigi valitsus.

Lennart Meri viis meid maailmakaardile, Ilves teeb tõhusat tööd, tutvustades eestit kui moodsat e-riiki. Milline oleks Teie missioon ja visioon?

Uuel presidendil saab olema ees väga keeruline aeg. Ameerika muutub, Euroopa on muutunud, pealegi seisavad veel mitmes olulises riigis ees valmised; Venemaal on sisepinged, mida me väljast ei näe – ohtlikumaks pingete allikaks on ehk kolm peaegu iseseisvat islamiriiki Venemaa territooriumil – Tšetseenia, Tartastan, ja Baškiiria – kes jõukate naftariikidena ehitavad üles iseseisvaid välissuhteid, teiste hulgas ka Saudi Araabiaga. Hetkel on need riigid küll Vene keskvõimule lojaalsed, aga vene kesklass vaatab seda murega. Suurt optimisimi ma Venemaa tulevikustsenaariumites ei näe. Venemaa poliitika võib lähiajal muutuda veelgi heitlikumaks, agressiivsus kasvab…
Eesti presidendi esmase visioonina näen seda, et orienteeruda ise selles iga hetkega muutuvas maailmas, keerulises rahvusvahelises olukorras, ja vastavalt orienteerida oma rahvast. Et Eesti riiklik iseseisvus ei saaks ohustatud.

Kas Eesti pikk edulugu, mis on saatnud meid pea kaks kümnendit, hakkab siis otsa saama?

Igal ajal on omad raskused. Meenutagem kas või seda putši Moskvas meie laulva revolutsiooni haripunktil. Kohati oli tunne, et kõik upub verre. Nii see siiski ei olnud, Eesti sai vabaks.
Pikk tõusulaine ja edulugu on saatnud meid tollest ajast üsna kaua. Aga nüüd tuleb mõelda nii: välisinvesteeringuid jääb aina vähemaks, väliskeskkond on halvemaks läinud, Euroopa Liidu toetused hakkavad peatselt vähenema. See tähendab, et kogu keskkond on muutunud või muutumas. Meil on teistmoodi aeg ees, mis muidugi ei tähenda, et Eesti riik riigina hakkama ei saa. Loomulikult saame. Aga ainult teistmoodi mõeldes ja käitudes. Nii, nagu seda nõuab tekkinud rahvusvaheline olukord.

Mida teeksite presidendina teisiti kui praegune president?

Ma hindan väga seda tööd, mida Ilves on teinud meie digiasjaajamist rahvusvahelisel areenil tutvustades. Minul selles valdkonnas nii suur kompetents puudub.
Järelikult peab teil olema kompetents mõnes teises valdkonnas?
Arvan, et mul on sisepoliitikas rohkem kogemusi. Olen Eestis ikkagi sündinud ja kasvanud, tunnen siinseid olusid, tean eestlasi ja tunnen venelasi ja siseolusid paremini. Riigi jaoks on tähtis presidendi funktsioon rahva ühendajana. Mida keerulisemaks muutub rahvusvaheline olukord, seda olulisem see on.

Kui riigikogu ei vali presidenti, läheb järg valijakogusse. Kui paljude omavalitsustegelastega olete kohtunud?

Arvan, et oma elu varasematel perioodidel, näiteks loengute pidamise käigus, olen nendest väga paljudega kohtunud. Samas tean, et mõni vastaskandidaat sõidab aktiivselt mööda maakondi, kohtub vallavolikogu liikmetega. Küsin siis nii: mida on ühel presidendikandidaadil omavalitsusjuhtidele pakkuda? Isegi „katuseraha“ mitte, mida saavad riigikogulased lubada.
Aga nagu olen öelnud – üks asi korraga. Esmalt valimised riigikogus. Siis otsustame, mis saab edasi.

Olulisim küsimus – kui see amet on nii keeruline ja raske, miks Te üldse presidendiks kandideerite?

Küsin endalt vahel sama küsimust, ainult vastupidi – miks ma ei peaks kandideerima? Kui ma poleks seda teinud, oleksid sõbrad hakanud kindlasti uurima, mis viga; ja kolleegid, kellega Euroopas koos töötasin, oleksid oma suhtumist väljendanud. Ning kindlasti mitte kõige positiivsemas toonis. Nii et kui oled võidusõiduhobusena aastaid rajal olnud, siis on raske tagahoovis sörkida. Mis aga tähtsaim: ma tunnen, et mul on Eestile veel midagi anda, panustada edukasse ja jätkusuutlikku üritusse, mida me kunagi IMEna alustasime.