Seenerõõm saabub niiske ilmaga (0)
Ehkki legendaarne Erast Parmasto lahkus me seast juba nelja aasta eest, kasvab peale uus seenevanade põlvkond. Üks neist on Tallinna ülikooli bioloog Tõnu Ploompuu (56), kellega Saku vallas Männikul jalutades avaneb Harjumaa seentemaailm kogu tema ilus.

Kust leida seeni? “Seeneajal saab igalt poolt, ja kui seeneaega ei ole, siis ei saa kuskilt,” räägib Tõnu. “Seeneaeg on siis, kui on parasjagu niiske, ei ole liiga kuiv ega liiga märg.”
Lisaks inimestele ja seeneussidele maiustavad seentega sitikad, hiired ja oravad. “Siil mitte iialgi. Siil seent vedamas on kellegi võllanali,” kinnitab Tõnu.

Tahad teada, nuusuta

Suuri kübarseeni on Eestis üle kahe tuhande liigi. Kui kõik teadaolevad seeneliigid kokku lugeda, tõuseb number üle 5000. “Aga tegelikult on neid ilmselt Eestis poole rohkem,” oletab Tõnu. Neist söödavad on umbes kakssada.

Seente määramiseks nuusutab Tõnu neid. Alati liigi määramine ei õnnestu. “Kõikidel seenenäitustel on tagatoad täis ka neid seeni, mille kohta ei osata midagi öelda,” vabandab ta ennast.
Olulise söögiseente rühma moodustavad riisikad. “Mulle meeldib männiriisikas, sest tal on vürtsi. Paneme korvi ka,” räägib Tõnu, endal silmad säramas. Männiriisikat peab kupatama. Kupatatavaid seeni ka hapendatakse.

Hea söögiseenena tuleb arvesse pilvik, mida Eestis leidub kolmveerandsada liiki. “Pilvikuid eestlased ei taha väga korjata. Nad on hapravõitu ja sageli ka ussitanud. Siis eestlane vaatab, et see ei ole õige seen. Aga pilvikute seas on ühed parimad seened,” räägib Tõnu.

“Et kindlaks teha, kas ta on see parim pilvik või ei ole, selleks tuleb teda maitsta. Kui pilvik on kibedamaitseline, siis tuleb ta läbi kupatada. Mina isiklikult selliseid pilvikuid ei viitsi korjata. Pilvik kupatatud seenena on üsna tuim tükk,” arvab Tõnu.

Mis on parim?

Pisut kaugemal kasvab valgepuravik. “Siit ei olekski oodanud seda. See on rohkem soiste metsade seen. Noorena on ta söödav, vanana ei ole mõtet teda süüa,” räägib seeneteadlane.

Eesti parimaks söögiseeneks peab Tõnu kivipuravikku. “Seen, mis on söödav täiesti toorena, ja ainus seen, mis pidavat näljaga kõhu ära täitma. Ta võib olla vihmase ilmaga vaat et pool kilo.”
“Teised seened kipuvad olema rohkem või vähem maitseained. Päris maitseaineks on kukeseened. Nendest ei saa üldse kõhtu midagi,” arvab Tõnu. Kriitikat pälvib ka vale-kukeseen – kuldkukeseenik. “Tal pole maitset ega ta ei ole mürgine. Ega ta midagi erilist ei paku.”

Süüa võib nuijalglehtrikku. “See on suhteliselt pehme pruun seen okasmetsades. Teda võib süüa, aga tema puhul on üks hoiatus – kes tahab viina kõrvale seeni võtta, see peaks temast eemale hoidma. Osad seened annavad reaktsiooni alkoholiga koos, mis ei ole eriti tervislik.”

Kitsemampel sobib värskelt pannile panekuks. “Kübara keskelt on ta nagu suhkruvaabaga kaetud, sihuke valge kirmetis on tal peal. Mõni inimene ütleb, et talle ei maitse see, aga teatavasti maitse üle ei vaielda.”

Hinnatud on noorena trummipulka meenutav suursirmik. “Keskelt on tumedam, siis lähevad soomused ümberringi laiali. Neid ma küll metsa ei jäta,” otsustab Tõnu korvi täites.
Söögiseenteks sobib ka lambatatik. “Noorte mändide all nad armastavad kasvada,” räägib Tõnu. “Võitatikul on krae kaelas.”

Mitmed kärbseseened

Hoolimata muljetavaldavatest teadmistest sirvib Tõnu aeg-ajalt seeneraamatut, kui kõhklused ja kahtlused tekivad. Selleks on põhjust. Nimelt on Eesti metsade asukas kollane kärbseseen. “Kui teda nuusutada, siis on tal toore kartuli lõhn juures. Tegemist on täiesti ohutu seenega, mis ei sega mitte kuidagi inimest, sest süüa ta ei sünni ja mürgine ka ei ole,” räägib Tõnu.

Korraga hakkab silma punane kärbseseen. Mitu punast kärbseseent peab ära sööma, et teise ilma minna? “See ei ole võimalik. See saab toimuda ainult vägivalla abil, enne piisava koguse söömist kaotab inimene enesekontrolli,” hüüatab Tõnu ja möönab siis, et letaalne kogus on üle 3 kilo. See oleks mitukümmend seent.

Tõnu väitel sõid muistsed šamaanid 1-2 punast kärbseseent, kui nad ei osanud hädaolukorras midagi välja mõelda. “See oli abivahend, see ei olnud narkovahend, sest šamaaniks sai see, kes ei nautinud kärbseseenekaifi. Kärbseseent tarvitades ta pidi suutma säillitada enesevalitsemise. Ta pidi olema tark.”

Kuidas on lood aga valge kärbseseenega? “Ühest seenest piisab poolletaalseks doosiks perekonnale. Neljast pereliikmest tõenäoliselt kaks sureb maha, kui abi ei saa,” hoiatab Tõnu.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.