Saku tantsumemm sai ministrilt tunnustuse (0)

“Saku on kõvasti suuremaks läinud. 1960ndatel tundsin vist kõiki kohalikke inimesi. Aga tänaseks on palju rahvast tulnud, <a href=

Liikumisaasta puhul tänas sotsiaakaitse minister Helmen Kütt maakondade tublisid eakaid, kelle vormi ja harjumusi saab tuua eeskujuks kõikidele. Harjumaalt tunnustatud kolme eaka hulgas on ka Aime Tamm Sakust.

“Elu on kiire! Tegevust on palju,” ütleb Aime Tamm usutluse alguses. Tunnustamise seletuses on kirjas, et daam juhatab või on juhatanud vähemalt seitset võimlemise või tantsurühma. Teiste hulgas seeniortantsu Lendler, tantsurühmasid Pangviina, Saku Memmed ja Saku Seenorid. Samuti on ta juhtinud kohaliku päevakeskuse toolivõimlemisrühma. “Osadega enam ei tegele. Pangviina, Saku Memmed ja Seenioride rühmaga olen lõpetanud. Toolivõimlemise jätsin värskelt maha. On jäänud seeniorrühmad Lendler ja Kiisatar. Ja naisrühm Lindaratas. Aga varsti tahan selle ka järeltulijale üle anda,” räägib Tamm.
Kiisa rühm alustas kunagi kuue naisega ning praegu on liikmeid 14. Sama palju on liikmeid ka Lendleris ja Lindarattas. Toolivõimlemine päevakeskuses vältas tema juhtimisel üheksa aastat.

Ootamatu tunnustus

Ministri tunnustus tuli sakulannale üllatusena. Teades, et Aime Tammesid on Eestis rohkem kui üks, arvanud ta: kindlasti oli tunnustatu keegi teine. Aga sotsiaaltöötajad kinnitasid, et vastuvõtule kutsuti just tema. “Ma ei ole nagu midagi ära teinud. Tavaline elu,” kostab naine.
Millised on vanema põlvkonna võimalused sisustada Sakus aega ning tegelda hobidega? “Võimalused on väga head. Päevakeskuses on võimlemine, laulu- ja kohviklubi Pensonäride ühendus käib kahel korral kuus laupäeva hommikul koos. Külas käivad huvitavad inimesed ja vallaametnikud,” loetleb ta. Kes tahab, see leiab ikka tegevust ning saab ka palju liikuda.

Aktiivne tegevus ja tants on hoidnud Aime Tamme tervena ning rõõmsana. “Liikumine on kõikidele tervise pant. Kui ma olen olnud juba paar päeva kodus ning pole õues käinud, siis tunnen ennast justkui haigena,” naerab ta.

Kevadel ja suvel kulub palju aega koduaiale. Augustis ja septembris võtab tantsumemm aga korvi ning sõidab rattaga marja või seenemetsa. Tuttavate hulgas on ta enda sõnul saanud lausa korilase hüüdnime. “Hea on metsas käia. Teen, mida tahan. Mõnikord juhtub küll nii, et lähen marjule, kuid tulen tagasi seentega. On ka vastupidi,” muheleb ta. Et toolivõimlemisega Tamm enam ei tegele, siis asendab seda kepikõnd.

Linda Rausi õpilane

Tantsija- ning võimlejateed alustas Pärnust pärit Tamm üle poole sajandi tagasi. 1963. aastal kolis ta Sakku ning asus tööle instituudi agrokeemia laborisse. Sakus tegutses toona tantsujuht Linda Raus, kes pärandas hiljem oma rühmad Aime Tammele. Ta juhatas aastaid naiste-, sega-, memmede ja memme-taadi rühmasid. “Siis andsin rahvatantsu üle Eve Lutterile. Lindaratas saab tuleval aastal viieaastaseks. Seal on veel neid naisi, kes olid Linda Rausi tantsijad. Vahepeal nad koos ei olnud, kuid Jõgeval peetud naistantsupeo eel hakkasid nad jälle harjutama,” meenutab ta.

Seeniortantsuni jõudis Tamm üheksa aasta tagasi. Alguse sai huvi kursustelt, kus neid tantse õpetas Eve-Mall Saar. Tema omakorda tõi seeniortantsu Eestisse Soomest. “Kursustel käisin mitu aastat. Harjust oli seal ka viis-kuus õpetajat. Mõtlesime, et miks mitte teha ühine tantsupäev,” meenutab Aime Tamm. Esimene tantsupäev Sakus tõi kokku kuus rühma, Järgnevad on peetud näiteks Sakus, Rocca al Mares ja Viimsi muuseumis. Viimane ehk järjekorras kuues tõi Kosele kokku juba 15 rühma.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.