Ruila külas sirgub Eesti sõudmise tulevikulootus (0)
16-aastane Liisa-Marie Lääne on võitnud medaleid Eestis, aga ka Horvaatias ja Valgevenes. Neiu sihiks on maailmameistrivõistlused ja 2024. aasta olümpia.

Sõudma hakkas Liisa-Marie kolme aasta eest üsna iseäralikul põhjusel. “Raviarst soovitas mul sellega tegelema hakata. See pidavat mu liigestele kõige parem olema,” meenutab neiu. “Mul on juveniilne põlveatriit. Sõudmisel ei ole keharaskus põlvede peal, vaid sa istud ja siis sa saad suruda.”
Liisa-Marie hakkas trennis käima Tallinna Sõudeklubis Harku järvel. “See on küll pisikene võrreldes teiste klubide veekogudega, aga ta on armsaks saanud ja seal saab treenitud. Minu esimene treener oli ja on ikka veel Aleksei Lipintsov.”

Paarisaerulisel kahepaadil treeniva tüdruku kaaslaseks sai Irena Budanova, kes on sama vana kui temagi. Oluline on partnerite sarnasus. “Mina olen hetkel 167 sentimeetrit, paadikaaslane 172. Me mõlemad kaalume 67-68 kilo,” räägib Liisa-Maire.

Kodusel Harku järvel

Sõudmistrenn kestab sõltuvalt ilmast keskmiselt kaks tundi. Sellest tund nelikümmend, tund viiskümmend ollakse vee peal, kus sõidetakse läbi 13 kilomeetrit. Lisanduvad üldharjutused.

Millele Liisa-Marie mõtleb, kui ta järvele läheb? “Kuidas tehnikat veel paremaks saada, paati veel rohkem libisema saada, mitte paati kinni sõita ja üleüldiselt, kuidas ja mida saaks veel paremaks teha, et kiirust tuleks juurde,” räägib neiu.

Üheks kitsaskohaks on Harku järve väiksus. “Klassikaline distants on kaks kilomeetrit, aga Harku järvel ei anna see mitte kuidagi välja, nii et me sõidame kilomeetriseid otsi ja siis ka ringiratast, aga ringiratast sõites on see jama, et pead kogu aeg roolima ja selja taha vaatama, ei saa keskenduda nii hästi,” arvab Liisa-Marie.

Liisa-Marie Lääne ja Irena Budanova paarisaerulisel kahepaadil Horvaatias. FOTO Aleksei Lipintsov 

“Sügavust on Harku järvel piisavalt, kuna sõudekanali sügavus peab olema vähemalt meeter, muidu saab liiga suure hoo üles. Kõrkjaid eemaldatakse, aga mõnes kohas on neid ikka liiga palju, võib sisse sõita,” ütleb neiu.

“Võib ka seda juhtuda, et pink võib ära tulla. Minul on seda nii mõnigi kord juhtunud. Jalanõu võib lahti tulla, sest ma tõmban nii tugevasti. Võistlustel ja üldse trenni tehes võib ka „konna panna“, mis on lahtiseletatult aeru äralibisemine,” selgitab neiu võimalikke viperusi.

Liisa-Marie ja Irena kahese paadi sõudmiskiirus ulatub kuni 20 kilomeetrini tunnis.

Edu Eestis ja välismaal

Sportlase tahte ja võimekuse mõõdupuuks on võistlused. Medaleid on ta võitnud nii Pärnus, Viljandis kui Tallinnas. “Minul ja mu paadikaaslasel U-16 vanusegrupis vastaseid ei ole,” arvab Liisa-Marie kohalike konkurentide kohta. Sihid on seatud kaugemale.

Tänavu 8. aprillil võistles ta Irenaga esimest korda välismaal, nimelt Horvaatias Zagrebis. “Seal oli osavõtjaid üle terve maailma, Saksamaalt, Austriast, Türgist, igalt poolt,” meenutab Liisa-Marie. “Kahtlustasime küll, et seda, mida me ootame, ei tule, kuna kolmveerand distantsi juhtisime kõiki, aga viimastel meetritel pani paadikaaslane konna, kuid siiski võtsime järgi ja võitsime ära.”

23.-25. juunini oli noor sõudja paarilisega Leedus Trakais rahvusvahelise võitlusel nimega Merevaigust Aer. “Me võistlesime täiskasvanud naiste klassis, olime kõige nooremad. Seal ühes paadis olid isegi noorte maailmameister ja olümpiapronks.” Liisa-Marie ja Irena jõudsid finaali, kus tulid kuuendaks.
7.-9. juulini esindas Liisa-Marie ja Irena Eestit Valgevenes Brestis Balti Mere Noortemängudel. “Seal olid 2001 ja 2002 sündinud sõudjad. Võitsime sakslaste järel teise koha,” ütleb Ruila neiu.

Kuidas need kolm rahvusvahelist võistlust on Liisa-Mariet kui sõudjat mõjutanud? “Tänu nendele võistlustele sain ma noortekoondisesse sisse, avanesid paljud uksed, erinevad treeninglaagrid,” räägib ta.

Oluline on olnud väikese Kernu valla toetus, kus noorsportlane elab. Nüüd liitub koduvald koos Nissi valla, Saue valla ja Saue linnaga suuremaks ühendvallaks. On sümboone ja südamlik, et oma viimasel ehk 13. oktoobri istungil otsustas Kernu vallavolikogu anda valla aastapreemia Liisa-Marie Läänele.

Sõudmine ei ole odav sport. Ainuüksi kaks aeru, millega Liisa-Marie treenib ja mis telliti Ameerikast, maksid kokku 500 eurot. Kui välismaal võistlustel käia, lisanduvad transpordi- ja ööbimiskulud.
Praegu harjutab neiu Harku Sõudeklubi paadiga, sest tipptasemel päris oma paadi soetamine maksaks 15 000.

Talv ei takista

Kevadel minnakse veekogule siis, kui see on lahti sulanud ja õues on vähemalt pluss viis kraadi sooja. Harku järvel saabub see aeg aprilli alguses.

Kaua sügisel sõuda saab? “Kuna Harku järv on võrreldes teiste veekogudega kõige äkilisem, seal on kogu aeg kõige suuremad lained, siis praegu hetkel vee peal enam ei käi,” ütleb neiu Harju Elule 18. oktoobril.

Sügise edenedes algab sisehooaeg, kui lihaseid treenitakse ergomeetri peal. Säärane masin on Liisa-Mariel kodus kõrvaltoas, mille vanemad kinkisid talle eelmise aasta jõuludeks. Olenevalt treeningkavast “sõuab” neiu ergomeetril 30-60 minutit. Tabloo näitab talle tõmmete sagedust.

Ergomeetril sooritatakse ka rahvusvahelisi sisesõude võistlusi ALFA. Eelmisel aastal tõmbas ta ergomeetril tuhande meetri sõudmises isikliku rekordi 3 minutit 33,3 sekundit.

Liisa-Marie õpib Tallinna Saksa Gümnaasiumi 10. klassis. “Keskkooli algus on läinud üllatavalt hästi, ühtegi kolme ei ole,” naerab ta. Plaanid on paigas ka spordi osas.

“Kindlasti loodan saada talve treeninglaagrisse, mis toimub Jõulumäel ja kevade alguses Horvaatia treeninglaagrisse, mis lõppeb Horvaatia Open võistlustega. Lisaks on plaanid, kui tervis alt ei vea, jõuda noorte Euroopa meistrivõistlustele ja maailmameistrivõistlustele,” räägib neiu 2018. aasta kohta.
Kaugemaks sihiks on 2024. aasta olümpiamängud. “2020. aastal ma olen olümpial võistlemiseks veel liiga noor,” arvab Liisa-Marie.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.