Restaureerija: Kose kukk on erakordselt uhke leid! (0)
Article title
Kose koguduse juhataja Andres Õis, kirikuõpetaja Kerstin Kask ning restaureerimistöid juhtinud Juhan Kilumets 21. augustil, mil kullatud kukk koos kuuli ja ristiga taas tornitippu tõusis.

Kose kirikutorni ja tornikiivri restaureerimist juhtinud ajaloolane Juhan Kilumets räägib, miks on Kose kirikutorni kuul, kukk ja rist erakordsed ning erilised.

Mida on Kose kiriku kuke, kuuli ja risti restaureerimises erilist ja olulist?

Erandlik on ansamblilisus, sest me räägime kolmest detailist. Tavaliselt on tornitippudes kaks detaili: kombinatsioon kuul ja kukk või rist ja kukk, aga sellist kolmest kombinatsiooni, nagu on Kosel, esineb harva.

Aga kui detaile analüüsida?

Kõik nad on ühe varda otsa aetud ja kuul on kõige alumine, selle puhul on erandlik suurus – seda näevad kõik. Selle ümbermõõt on 2,9 meetrit ja läbilõige 920 millimeetrit – need on erandlikud mõõtmed. Kose kiriku gabariitidega võrreldavad kirikutornid ajavad tavaliselt läbi poole väiksema kuuliga, tavaliselt on läbimõõt pigem 40 sentimeetrit.

Kuul on tavatult suur, esialgu ei ole ka head vastust, miks see nii suur on. See võib olla annetaja väike edevus ja soov ennast väga suurelt jäädvustada, mõnikord oli ka põhjuseks soov ennast kõrvalkihelkonnale nähtavaks teha – võib olla ka ilmalik konkurentsimoment.

Aga kuni päris täpselt ei tea, on see oletuste rida. Maapinnalt on kuuli alla 52 meetrit.

Kui palju see torn omal ajal maksta võis?

Torn selle praegusel kujul valmis aastal 1873. Ühes oletuslikus eelarves, mida olen näinud, on mainitud kuuli, aga tunduvalt väiksemana.

Kust see muutus tuli, jäi hetkel selgusetuks.

Igatahes võib öelda, et Kose kiriku kuul on Eesti maakirikute suuremaid kuule.

Mida huvitavat on kuke kohta öelda?

Kuuli kohal on kukk, mis on mitmeti tähelepanuväärne. Esmalt on see ilus kukk, tõepoolest väga kukelik nii vormi kui ka teostuse poolest.

Kukk on mahuline, mitte tasapinnaline, ta on kahest poolest kokku pandud. Restaureerimise käigus tuli need pooled avada ja sisse vaadata. Seest tuli välja meistrimärk, mis on taas erandlik, sest enamasti on sellise vanusega asjad anonüümsed, meistrimärk on F. Kiel.

Kose kirikutorn ja tornikiiver tellingutes, mis võeti maha septembri algul. Kilumetsa sõnul on renoveerimine kestnud mitu aastat: koos projekteerimise, muinsuskaitsega asjaamise ning rahastuse otsimisega. Fotod Liina Raudvassar 

Seda nime jälitades jäi sõelale 19. sajandil Paides elanud lukkseppmeister Franz Kiel, kes suure tõenäosusega ongi Kose kiriku kuke meister.

Kuke sees on ka teine initsiaal: S. K. 1873, mis osutab kuke remontimisele. Järelikult pandi kukk pärast ümberehitamist uue ja kõrgema torni tippu. Kui seesama kukk ehtis ka eelmist torni ja tornikiivrit, on tegu erakordselt uhke leiuga!

Seest tuli välja meistrimärk, mis on taas erandlik, sest enamasti on sellise vanusega asjad anonüümsed.

Kui palju on Eestis üldse kirikutornides kukkesid?

Suurusjärk on umbes 40, enamik neist endisel Liivimaal, Kesk-Eestist allapoole ehk Lõuna-Eesti poole. Põhjapool on neid vähem, mõnikord on tahetud öelda, et Kose kukk on kõige põhjapoolsem, aga see ei ole kindlasti tõsi. Lüganusel on kukk, Kuusalus on väiksel tornil kukk ja Tallinnas isegi on üks kukk, Jaani Seegi kirikul. Ajalooliselt on Tallinnas rohkem olnud, Olevistel olid kuulsad kuked näiteks.

Mida oli restaureerimise juures erilist?

Enne restaureerimist oli nii kuke, kuuli kui ka risti sees väga palju püssikuuli auke. Kuulis oli 104 läbivat auku, auke oli ka kuke ning risti sees. Kuuliaugud on kohalike sõnul seal lähedal asunud miilitsajaoskonna töö (jaoskond asus ajaloolises pastoraadihoones – toim.).

Arvatavasti istusid miilitsad trepi peal ja igavusest tulistasid kõrgete sihtmärkide pihta. Ilmselt on kõik Eesti kirikute torni- ja tipukuulid ning -kuked kuuliauke täis.

Mis kukel enne restaureerimist viga oli?

Kose kukk sai uued laagrid, sest enne restaureerimist ei töötanud ta enam tuulelipuna. Lisaks oli tähtis kukk tasakaalu saada, saba sai kinni joodetud, seal olid väsimuspraod.

Milline viimistlus oli detailidel enne restaureerimist?

Neil ei olnud mingeid viimistlusjälgi, kuul ja kukk on vasest, rist on sepis. Kogudus pidas vajalikuks, et kõik kolm elementi kullatakse. Nad said muinsuskaitsega kokkuleppele ja leidsid ka rahalise katte, minu meelest on Kose koguduses tublid asjaajajad, nii et nad said need asjad korda ning meile anti ülesanne elemendid kullata.

Kullatavat pinda oli tavatult palju, kokku umbes neli ruutmeetrit. Nii säravat tornitippu vaevalt et kohtab. Kui päike peale langeb, saab see olema üsna efektne, küllap see paistab ära ka Tartu maanteele. Päikeselise ilmaga, eriti õhtupäikesega paistab see kenasti silma!

Autojuhti pimestama ilmselt ei hakka, aga pidulik see vaieldamatult on.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.