Rattad tegid ratataa, piilupart jäi tukkuma (0)

24. oktoobril 1870 avati liikluseks esimene raudtee Eestis marsruudil Paldiski-Tallinn-Narva-Gatshina. Palmse mõisnik Alexander von der Pahlen koos oma aadlikest sõpradega Balti Raudtee Seltsist otsustas, cheap et Eestile on vaja ühendust, buy cialis et majandus hakkaks arenema ja mõisad saaks oma kaupu suure Venemaa avarustesse viia. Need mehed olid oma aja innovaatorid ja progressi vedurid. Tänu Balti raudteele arenes Tallinna sadam kaubavoogude poolest tähtsuselt neljandaks sadamaks tsaaririigis. Neli aastat pärast avamist veeti rööpmetel juba 23 miljonit puuda mitmesugust kaupa. Mõisate viinaköögid töötasid täistuuridel ja nende toodang vuras raudteed pidi Venemaale. Jõukus kasvas mühinal. Raudtee oli tulnud, tadalafil et jääda.

146 aastat hiljem räägitakse jälle õhinal raudteest. Seekordne Balti raudtee kannab uhket nime Rail Baltic. Ent ei ole kuskil näha von Pahlenit ega vaimustunud masse. On küll grupp vaimustunud eestvedajaid ja nende toetajaid, aga küsitavusi tuleb aina juurde ning kõhklejate arv kasvab. Miks siis nii? On ju tegemist suurepärase ühendamisplaaniga, seekord lõuna ja lääne suunas, ikka Euroopasse.

Nagu Hiina müür

Mulle ei meeldi kapseldumine ja provintsistumine. Seda aitavad ära hoida head ühendused ja põnevad uuendused. Eestit saab reklaamida kohana, kus osatakse ultramoodsaid tehnoloogiaid siduda ürgse vaimu ja loodusega. Ka ei meeldi mulle viriseda ja alati kõige vastu olla. Nii võiksin ma öelda, et olen Rail Balticu poolt. Jah, lugesite õigesti. Aga mitte sellise Rail Balticu poolt, millist meile täna manatakse.

Uusi ühendusi Euroopaga ei ole kunagi vähe. Ent kas Rail Baltic on ikka uus ühendus? Rail Baltic, millest mina unistan, on innovatiivne, nagu oli raudtee uuenduslik von Pahleni ajal. Tänased uuendused ei tohi olla Hiina müürina maad poolitavad tarad ja vallid, mille peal sõidab rong, mille kiirversioon on oma olemuselt eelmise sajandi asi. See üle 200 km tunnis kihutav rauduss peab tänaste plaanide järgi Leedus hoo maha võtma. Leedukad otsustasid selle raha eest korrastada olemasoleva raudtee. Miks meie samuti ei tee? Kiirühendus Euroopaga võib meile siseriiklikult tähendada ühenduste vähenemist. Väheneb peatuste arv Pärnu liinil, ilmselt ei saa Euroopa struktuurifondidest raha ka muude olemasolevate liinide renoveerimiseks: vaeslapse ossa jäävad Tartu ja Viljandi suund ning Haapsalu raudteest ei maksa unistadagi.

Kaugel on uuenduslikkusest ka viis, mismoodi Rail Balticat on rahvale seletatud, loe: peale surutud. Selle tulemusena on sündinud üks sümpaatsemaid ja mõtestatuima tegevusega kodanikuliikumisi nimega Avalikult Rail Balticust. Tänu selle liikumise südikale asjaajamisele oleme saanud vastuseid paljudele küsimustele, millele valitsuse Rail Baltic vastanud pole. Ka nemad pooldavad uusi ühendusi Euroopaga, aga on seisukohal, et praeguse kokkulepitud trassi võiks hoida mõne progressiivsema transpordilahenduse jaoks, mille ehitus ei poolitaks Eestit ega nõuaks ka meie maavarade ebanormaalset kasutust. Ent valitsus ei ole nende mõistlikke mõtteid piisavalt kuulda võtnud. See omakorda paneb inimesi frustreerunult mõtlema, et äkki ainus võitlusviis on, sõjakirves käes, kõigele vastu seista. Eriti küüniline on Rail Balticu kaitsjate soov sildistada kõiki teisitimõtlejaid Kremli käsilastena või väiklaste provintslikult mõtlevate olenditena. Pärast selliseid solvanguid asutaksegi barrikaadidele ja ergastav diskussioon on lõppenud.

Julgus on kadunud

Kaasaegne poliitika eeldab läbipaistvust, aga kui otsida Rail Balticu projekti eest vastutajaid, siis näeme küll vedurit, millel on Reformierakonna märk küljes, aga vedurijuht on haihtunud nagu kummitusfilmis. Projekti juhtiv firma on registreeritud Lätis, mistõttu tänase seisuga ei saa selle tegemisi uurida isegi meie Riigikontroll.

Mulle meeldis üheksakümnendate Eesti, siis vaadati julgelt tulevikku ja tehti tulevikku suunatuid otsuseid. Nii sai meie riigist kuulus digitiiger ja mobiilside eesrindlane, saime kiired ühendused muu maailmaga. Toonase progressiga uhkustame tänase päevani. Nüüd oleme oma julguse jääkeldrisse hoiule viinud ja edasised edusammud tapnud tühjade sõnade mulinaga. Samal ajal on soomlased ja rootslased valmis katsetama Elon Muski Hyperloopi, ning proovige ette kujutada olukorda, kus naabrid kihutavad 1200 km/h. Selle kiiruse kõrval jääks meie kuulsa Rail Balticu rongijuht Piilupart kindlasti tukkuma. Mäletate ju küll, mis siis reisijatest sai. Olgu, kui Elon Muski ideed on liiga kosmos, siis Hiina müüri vältimiseks ehitame uue raudtee postidele. Areneb ju ka materjaliteadus hüperluubi tempos.

Oh, kus sa oled, tänapäeva Alexander von der Pahlen! Tule, palun, juhi meid progressilainele! Progressi rööbasteele!

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.