Pulmade ajalugu (0)

Abielu on sotsiaalne ja religioosne liit kahe inimese vahel, mille tähendus on ajaga palju muutunud. Veel eelmisel sajandilgi oli ennekuulmatu, et inimesed elavad koos või lausa kasvatavad lapsi, ilma et oleksid ametlikult abielus. Mõte sellest, et naise elueesmärk ei pruugigi olla abiellumine, oli hullumeelne.

Aeg on aga edasi läinud ning asjad muutunud. Paljud inimesed peavad abielu vaid ilusaks traditsiooniks, mitte tõsiseltvõetava põhjusega sündmuseks. Juhtub ikka ja jälle, et altari ees antud lubadust surmani koos olla murtakse.

Abielu ajalugu

Abielu traditsioon ulatub enam kui 4000 aasta tagusesse aega. Mesopotaamias umbes 2350 e.m.a. peeti mitmeid tseremooniaid, mis ühendas meest ja naist. Hiljem muutus abielu olemus suuresti ning traditsioon levis ka Vana-Kreekasse ja Rooma. Sel ajal ei olnud liidul muidugi just kuigi palju pistmist religiooni, veel vähem armastusega.

Abielu peamine eesmärk oli tagada, et mehe lapsed oleksid tema seaduslikud bioloogilised järeltulijad ning et naine saaks mehe omandiks. Vana-Kreekas pidi naise isa kihlustseremoonia ajal lubama, et naine sünnitab tütre. Kui naine ei suutnud järeltulijaid saada, tohtis abikaasa naise tema isale tagasi anda.

Religioon seoti abieluga alles siis, kui roomakatoliku kirik hakkas Euroopas populaarsust ja võimu koguma. Kiriku õnnistus partnerite liidule kohustas mehi kohtlema oma naisi lugupidavalt. See keelas lahkumineku ning avaldas partneritele survet ustav olla.

Abielu ja armastus

Nagu näha, polnud armastus pikka aega abieluga kuidagi seotud. Alguses oli abiellumise näol tegemist vaid praktilise toiminguna, kusjuures naise soove ja arvamust ei arvestatud.

Millal sai aga tähtsaks valge kleit, romantika ja armastus? Millal hakati teineteisele lubama igavest armastust?

Ajaloolane Stephanie Coontz kirjutab oma essees, et kaasaegses lääne kultuuris on inimesed hakanud esiplaanile seadma armastust, tundeid ja kirge. Mees ja naine peavad olema parimad sõbrad, neil peaks olema teineteise vastu tugev kirg. Alles siis saab mõelda abielule.

Ajalooliselt on selliste armastustega seotud kriteeriumide täitmine aga haruldane.

Traditsiooniline valge kleit

Valge pulmakleit, milleta ükski pulm pole tänapäeval täiuslik, tuli moodi alles 19. sajandil, kui kuninganna Victoria abiellus 1840. aastal prints Albertiga. Enne seda kantsid pruudid ka näiteks siniseid, kuldseid, musti, punaseid ja lillasid kleite.

Kuni 19. sajandi keskpaigani oli pulmakleitidel praktilisem väärtus kui tänapäeval. Ükski pruut ei mõtelnud oma kleiti vaid korra elus kanda. See kehtis ka rikkamate inimeste kohta. Isegi kuninganna Victoria kandis oma kleiti pärast pulmi veel mitu korda.

Tsiviilabielu ja kiriklik abielu

Kui vanasti kujutati abielu ette vaid kirikus, vandudes armastust nii jumala kui ka preestri vastu, siis tänapäeval otsustab üha enam inimesi tsiviilabielu kasuks. Põhjus on lihtne – paljud inimesed ei ole usklikud ning kiriklik abielu on nende veendumuste vastane.

Usklikele paaridele on tõotuse andmine kirikus kindlasti üks pulmade tähtsamaid hetki. Need paarid, kes ei ole religioossed, kuid on sellegipoolest otsustanud oma liidu kirikus sõlmida, ei pea tõotuse andmist altari ees tavaliselt sama tähtsaks.

Tsiviilabielu ei pea aga pidama perekonnaseisuametis. Pulmapidu võib pidada kus iganes – metsas, talus või kasvõi rannas.

Wedinspire’i portaal seletab, mida kiriku- ja tsiviilabielu tseremooniatelt oodata: katoliku kirikus abiellumiseks peavad mõlemad partnerid olema kristlased ja vähemalt üks neist peab olema katoliiklane. Kiriklik laulatustseremoonia on väga ametlik, selle raames loetakse piiblit ja palveid ning see võib kesta kuni üks tund.

Kiriklikku abielusakramenti saab vastu võtta vaid ühe korra, välja arvatud juhul, kui kirik kinnitab lahutuse. Kirik kinnitab lahutuse vaid pärast põhjalikku asjaolude uurimist ning siis, kui sakramendi pidamine on teatud põhjustel katkenud.

Tsiviilabielu tseremoonia on paindlikum. See on oma olemuselt mittereligioosne. See hõlmab ka ametlikumat osa, kus kaks inimest teineteisega juriidiliselt seotakse. Pärast seda saab paar perekondliku staatuse.

Miks abielud purunevad?

Kõik inimesed loodavad, et pere loomisel on ilus ja õnnelik lõpp. Maailma statistika ning kogemused näitavad, et sageli asjad nii hästi ei lähe. Huff Post toob välja 10 levinud põhjust, miks abielud lahutatakse:
• inimesed ei abiellunud armastuse pärast;
• inimesed kaotavad aastate jooksul oma individuaalse isiksuse;
• partnerid (või üks partneritest) on oma rolli ära eksinud (näiteks pärast laste sündi ollakse pigem ema ja isa kui mees ja naine;
• intiimsus kaob (kui tunned, et sinu suhtes hakkab intiimsus kaduma, aitavad supersex.ee vibraatorid ja teised lelud teil kire jälle äratada);
• idee edust ja tulevikust ei ühti;
• põhjendamatud ootused;
• raha ja finantsküsimused;
• füüsilise kontakti puudumine;
• hobide ja prioriteetide lahknemine;
• konflikte ei ole võimalik või ei osata lahendada.

Kuigi lahutuste statistika võib olla hirmutav, kinnitavad tõelise armastuse võimalust mitmed paarid, kes on juba aastakümneid abielus olnud. Pea meeles, et aus suhtlus ja empaatia on kõige alus.

Või nagu ütlesid üle 50 aasta abielus olnud olnud Gerald ja Annemarie People’i portaalile: „Et olla parim võimalik abikaasa, veendu, et su mälu oleks kehv ja huumorimeel hea.“

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.