Eesti Ornitoloogiaühing ja Päästame Eesti Metsad kutsuvad lindude kevadsuvisel pesitsusperioodil pidama pesitsusrahu. Pesitsusrahu on vajalik uue põlvkonna linnupoegade üles kasvatamiseks ning Eesti elurikkuse hoidmiseks. Pesitsusrahu kampaania raames tutvustame meie metsades elavaid linnuliike ja nende pesaelu.
Mänsak – tõeline metsalind
Valgete tähnide ja pruunikasmusta sulestikuga mänsak meenutab välimuselt hiiglaslikku kuldnokka, olles enam-vähem ühte mõõtu pasknääriga. Meie vareslastest on mänsak vast kõige vähem tuntud, sest erinevalt teistest vareslastest on tema läbi ja lõhki metsalind. Väljaspool metsa võib mänsakut kohata vaid rändel.
Mänsaku elupaikadeks on mitmesugused vanemad kuusikud ja kuuse-segametsad. Kuigi liik on levinud üle Eesti, leidub teda tihedamalt siiski läänesaartel. Eriti meelsasti pesitseb mänsak seal, kus kasvab ka sarapuu.
Armastab sarapuupähkleid
Meil pesitsev alamliik 𝑁𝑢𝑐𝑖𝑓𝑟𝑎𝑔𝑎 𝑐𝑎𝑟𝑦𝑜𝑐𝑎𝑡𝑎𝑐𝑡𝑒𝑠 𝑐𝑎𝑟𝑦𝑜𝑐𝑎𝑡𝑎𝑐𝑡𝑒𝑠 on nimelt pähklimänsak, kelle meelistoiduks on sarapuupähkel. Sügiseti saabub Eestisse ida poolt ka pisut kõhnema nokaga seedrimänsakuid, kes aga pesitsemiseks jälle Siberisse tagasi rändavad. Neis kandis, kus inimesed endale talveks pähkleid varuvad, teatakse oma naabreid ja konkurente hästi. Näiteks muhu murrakus tähendabki 𝘱𝘢̈𝘩𝘬𝘭𝘪𝘳𝘰̃𝘬𝘴 korraga nii mänsakut kui ka pähklitange.
Pildi autor: Piret Räni Meisterlike korilastena on mänsakutel talvevarude kogumiseks keele all spetsiaalsed kotikesed, kuhu pähklimänsakul mahub korraga kuni viis pähklit, seedrimänsakul aga koguni sadakond seedriseemet. Nii koguvad nad sambla sisse tagavaraks tuhandeid pähkleid ja seemneid, millest suurema osa leiavad hiljem ka üles. Aga ligikaudu kümnendik mustade päevade varust jääb leidmata ning nendest uus mets kasvama hakkabki. Mänsak uurib pähkleid hoolega ja valib varudesse vaid parajalt küpsed ja ussita pähklid. Kehva pähklisaagiga aastatel toitutakse omnivoorina.
Pesal istuvad mõlemad vanemad
Pesitsema asuvad mänsakud märtsis, olles sel ajal väga vaiksed ja peidulised. Peentest kuuseraagudest, pehmest samblast ja samblikest pesa ehitavad nad tavaliselt kuuse oksakaenlasse vastu tüve. Kui 3–4 muna on munetud, hauvad neid mõlemad linnuvanemad vaheldumisi 17–19 päeva. Kooruvaid poegi toidetakse 24–25 päeva, kuid ka lennuvõimeliseks saamise järel võivad pojad veel mitmeid nädalaid vanematega koos ringi liikuda. Hiljemalt juulis lähevad noored aga oma teed. Mänsakutel on pikaajaline püsisuhe ja paar tegutseb koos aastaringselt.
Lase linnupojal suureks kasvada ja pea pesitsusrahu!
Mänsakust kirjutasid Liis Keerberg ja Peep Veedla.
