Peame Eesti väärtusi kaitsma (0)

Venekeelsed inimesed võtsid Eesti taasiseseisvumise vastu ebakindlusega, sest kardeti oma elu muutumist senisest halvemaks. Erinevalt eestlastest puudusid meil mälestused Eesti vabariigist, samuti polnud romantilisi ootusi.

Paljud meie head tuttavad lahkusid Venemaale, Valgevenesse või Ukrainasse. Mind ja abikaasat ei oodanud nendes riikides ees mitte midagi – ei karjääri ega ka lähedasi. Otsustasime jääda Eestisse. Täna võin kinnitada, et see otsus õigustas ennast täielikult, sest Eesti suutis luua turvalise keskkonna. Tasapisi seadsime korda oma pereelu ja ka riigis hakkasid asjad paranema.

Eesti taasiseseisvumise eel ja ajal ma poliitikas ei osalenud. Pidasin oluliseks isiklikku elu – töötan ja maksan makse, abielu ja lapsed.
Taasiseseisvumine ei tulnud mulle ja minu kolleegidele kuigi suure üllatusena, sest juba mõned aastad varem räägiti majandusseminaridel laialdasest majanduslikust autonoomiast. Selline lahendus mulle meeldis, sest näis Eestile väga perspektiivikas.

Sellegipoolest tundsid Eestis elavad venekeelsed inimesed pärast Nõukogude Liidu lagunemist tuleviku suhtes muret. Polnud mingisugust kindlust, milliseks venekeelsete elu siin kujuneb.

Ma ei tahtnud jääda kodakondsuseta inimeseks. Minu isa oli leedulane ja ma võtsin tema järgi Leedu kodakondsuse. Eesti seaduste järgi olen ma Euroopa Liidu kodanik, mis annab mulle õiguse kaasa lüüa kohalikel valimistel. Kuid kõik minu kuus lapselast on Eesti kodanikud.

Ma loodan, et sügisesed valimised toovad Jõelähtme vallas tõelise pöörde. Ma tunnen suurt muret meie koduvalla looduse kaitsmise pärast ennekõike Jägala jõe piirkonnas, et siin edaspidi loodusvarasid arukalt kasutataks.

Meele teeb kibedaks, et aastaid Reformierakonna juhitud Jõelähtme vald pole suutnud oma suuremates asulates mõistlikul määral isegi kanalisatsiooni välja ehitada.

Saviranna küla elanikuna näen ma iga päev, kuidas kanalisatsiooni puudumine mõjutab Läänemerd. Praegusel ajal teab iga laps, et me peame tegema kõik, et jäätmed ei hävitaks loodust.

Valla elanike jaoks on kujunenud suureks reostuse allikaks Jõelähtme prügila. Kui pärast prügila avamist olid asjad korras, siis nüüd on selles ettevõttes keskkonnakaitsele täiesti käega löödud. Nendel päevadel, kui tuul puhub prügila poolt, on parem nina majast välja mitte pista, sest hingata pole võimalik – hais lämmatab. Vald peab sellisele hoolimatusele lõpu tegema.

Jõelähtme rahvas on ära teeninud, et vallavõimud investeeriksid ootuspärasel määral meie elukeskkonna parandamisse.

Keskerakonnas olen ma pettunud ja Reformierakonda pole kunagi usaldanud, sest minule isiklikult ja kogukonnale pole nad teinud midagi head.

EKRE nimi mõjub vene inimesele sageli justkui sõimusõna. Kuid minu hinnangul pole nad teistest erakondadest sugugi halvemad. EKRE plussiks võib pidada fakti, et nad ei kavalda, räägivad asjadest nii, nagu nad päriselt mõtlevad. Nende sõnu võib usaldada. Kutsun venekeelseid kaasmaalasi Eesti ühiskondlikus elus aktiivselt kaasa lööma ja EKREt toetama.

Leedu kodanikuna jälgin ma murelikult, kuidas Leedut rünnatakse poliitiliselt juhitud illegaalse immigratsiooniga. Üksnes EKRE on löönud illegaalse immigratsiooni suhtes häirekella. Kuid praegustele juhtparteidele näib olevat esmatähtis moslemipõgenikele võimalikult pehme vastuvõtu korraldamine. Ma ei suuda uskuda, et poliitikud, kes on oma senise karjääri jooksul tundnud muret selle pärast, kuidas me välismaale välja paistame, suudaksid Eestitki ähvardavas immigratsioonikriisis adekvaatselt käituda.

Ma soovin, et Eestis valitseks stabiilne areng. Kontrollimatu immigratsiooni jubedaid tulemusi võime näha Rootsis, kus mõnesse piirkonda ei julge isegi politsei enam siseneda, sest nad jäävad kohe alla märatsevatele võõramaalaste jõukudele.

Inimesel peaks olema võimalus oma elu planeerides vähemalt viis aastat ette näha. Meie elu suunavad otsused peaksid lähtuma ennekõike Eesti ja siin elavate inimeste huvidest. Suurvõimude pilli järgi tantsides me ei suuda oma praegust heaolu säilitada, sest mõjukad rahvusvahelised huvid on sageli vastuolulised. Kõigile nendele meelt mööda olla pole lihtsalt võimalik. Seetõttu tuleb ausalt rääkida, mida me tunneme ja mida tahame.

Eesti inimesed on taasiseseisvumise aja jooksul riigi tulevikku nii palju panustanud, et me oleme ära teeninud võimude pingutused olemasolevate töökohtade säilitamiseks ja uute loomiseks.

Viimastel aastatel on üllatava kannapöördena lastud käest majanduslikult ja energeetiliselt sõltumatu arengutee. Ma soovin, et seistaks vastu Eesti muutmisele välismaa ärikate läbisõiduhooviks. Põhjust sellisteks hirmudeks annab minu koduvallas looduskeskkonda ohustavate projektide lobeerimine väliskapitali huvides. Me peame olema väga tähelepanelikud, kellele loovutame õiguse kasutada Eesti loodusrikkusi.

Pärast Valgevene polütehnilise instituudi lõpetamist ehitusinsenerina asusin 1980. aastal tööle Iru soojuselektrijaamas. Olin saanud Leningradi suure trusti suunamise tollase kõnepruugi järgi perifeeriasse. Sain valida Narva ja Tallinna vahel. Iru elektrijaam tundus perspektiivikas koht, sest esmalt kavandati seda praegusest kaks korda suuremana.

Pean tunnistama, et olen nooruses saadud suunamisega väga rahul, sest Eesti on olnud edukas. Kuid oma laste ja lastelaste tuleviku nimel majanduslikult õitsvas riigis peame ühiselt iga päev kõvasti pingutama. Eesti kohal hõljuvad ohupilved, kuid me suudame nendest võitu saada. Soovin Jõelähtme valla rahvale päikselist taasiseseisvumise aastapäeva ja Eesti kestmist!

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.