Nelja poja ema Marta Kattel: hädad ja mured tuleb ületada! (0)
Article title
Marta Kattel töölaua taga. Foto Allar Viivik

Rae vallas, Vaskjalas elav Marta Kattel töötab EBS Gümnaasiumis kantselei juhatajana. Koos abikaasa Tõnisega kasvatab ta peres nelja poega. Ehk vanuse järjekorras Ott (20), Oskar (14), Rudolf (12) ja Randolf (5).

Veidi enne tänavust emadepäeva vastas Marta Kattel Harju Elu küsimustele.

Millised on toredamad ja meeldejäävamad emadepäeva kingid, mis on teile tehtud?

Poisid on valmistanud huvitavaid kaarte. Selliseid suuremaid asisemaid asju minul meelde ei tule. Aga emadepäeva vahvaid kaarte on minul alles küll. Vahest on need päris huvitavad.

Lasteaias on poisid valmistanud näiteks paberist ehteid ja muid vahvaid vidinaid.

Kas mäletate enda unistusi, kui te polnud veel ema? Mitut last peresse soovisite?

Ikka mäletan. Keskkoolis oli meil näiteks perekonnaõpetuse tunnis selline teema. Et kui palju keegi lapsi soovib. Mina siis mõtlesin, et kaks võiks olla. Ma ise olen oma vanemate ainus laps. Ja see staatus mulle meeldis, sest sain omaette nokitseda.

Sõbranna ikka päris: kas sul igav ei hakka. Vastasin siis, et teen praegu just kõikvõimalikke katseid. Enda lastel ei lubaks neid ma mitte mingil juhul ette võtta.

Mida siis näiteks proovisite?

No päris ohtlikke asju võtsin ette. Näiteks proovisin, kuidas on lasta deodoranti pudelist küünlaleegi pihta. “Parandasin” ka natuke isa habemeajamisaparaate. Aga pärast seda need kahjuks enam ei töötanud. Õnneks olid need juba enne veidi katki. Sain sellest “parandamisest” ka veidi “särtsu”.

Olete kogu aeg elanud Vaskjalas? Või on elukoht muutunud?

Jaanuaris 2006 kolisime oma Vaskjala majja. Teine poeg ehk Oskar sündis juba sama aasta oktoobris. Seega 15 aastat. Varem elasime Saku vallas ning veel enne seda Raplas.

Kuidas te abikaasaga kokku saite?

Pärast keskkooli lõppu läksin õppima Türi Kõrgemasse Põllumajanduskooli (praegune Järvamaa kutsehariduskeskus – toim.). Kolm aastat õppisime ühel kursusel, kuid kokku saime alles pärast lõpetamist. Varem olime lihtsalt kursusekaaslased.

Teil on tänaseks neli poega. Neist vanemal on juba gümnaasium selja taga. Millega ülejäänud kolm tegelevad?

Vanem ehk 20-aastane Ott ja huvitub praegu fotograafiast ja filmitegemisest. Kaks keskmist ehk Osakar ja Rudolf õpivad Jüri Gümnaasiumis ning pesamuna Randolf käib Jüris Taaramäe lasteaias.

Kui raske on nelja poja kasvatamine? Kas nad on head poisid või kipuvad ka pulli-nalja tegema?

Minu ja nende lapsepõlv on olnud ikka väga erinev. Minu kasvamise ajal polnud arvuteid ja neis ei saanud mängida. Sa pidid endale ise tegevused välja mõtlema.

Poistele on reeglid, et kui palju nad tohivad päevas arvutit kasutada. Ja nädalas on kaks arvutivaba päeva. Ma pean silmas aega, kui lapsed käisid koolis kontaktõppel. Mitte ei saanud koduseid Zoom-i tunde. Kooliasjad tuleb igal juhul ära teha. Ühte noormeest peab ikka rohkem tagant utsitama, et kooliasjad oleks tehtud ja hinded korras. Et ei tekiks võlgnevusi.

Pesamunal, viiesel on ka lasteaiast antud koduseid tegevusi. Näiteks tuleb lugemisleht ära täita.

Arvuti tagant laste õue saamine on ka üks paras teema. Nüüd nad õnneks avastasid oma väikese vana drooni. Seda lennutatakse hoolega maja ümber. Seega saab neid vähemalt kergemini õue värske õhu kätte. Seal ruumi jätkub.

Telefonis rääkisite vanema poja unistusest. Tema nimelt soovis endale palju vendi, et saaks koos nendega jalgpallimeeskonna moodustada. Kui kaua see unistus kestis?

Nii oli. Tema kuulutas vist nelja-aastaselt: mina tahan endale kümmet venda, et saaks maja taga jalgpalli mängida. Kui sündis esimene vend, siis oli rahul. Kui sündis teine vend, siis ta küsis: kas neid tuleb veel? Ja kolmanda venna sünni järel uuris elutargalt: ega neid rohkem ei tule? Eks need väiksemad vennad käisid tema sahtlite-kappide kallal ja näppisid tema asju. Aga see ei meeldinud. See unistus lõppes seega õige kiirelt.

Kuidas suur pere praeguses 13 ja enam kuud kestnud Covid-19 ajal toime tuleb? Mis on suurimad mured ja kuidas neid ületada?

Hädad ja mured tuleb üle elada. Eks ma ise ka kasvan koos poistega. Eelmisel kevadel sain näiteks viienda klassi matemaatika lõpuosa päris selgeks.

Perekond Kattel oma Vaskjala kodu aias koos küülikute ning kassiga. 

Kõigepealt tegin õpikust teema endale selgeks ja siis seletasin lapsele. Sest mullu oli Zoom-i tunde vähem. Rohkem pidid lapsed ise tööd tegema.

Tänavu saan targemaks näiteks kuuenda klassi matemaatikas ning loodusõpetuses. Ja hiljem seletan pojale edasi.

Olmelised igapäevaasjad. Kuidas muretsete neljale poisile riideid, jalanõusid, kooliasju ja arvuteid?

Meil lähevad ikka mitmed riided ning jalatsid peresiseselt uuskasutusse ja nendest edasi annetamiseks ei jää suurt midagi järgi. Loomulikult ostame uusi riideid ka, ei saa ainult taaskasutusega.

Ema tasub olla. Sest rõõme on selles elus palju.

Koolivarustuse olen ikka igale poisile uue ostnud. Arvutitega on nii, et suurem poiss ostis selle ise. Ja vanuselt järgmine ka. Ikka sünnipäevaks saadud raha eest. Ühele poisile muretsesin alguses sülearvuti. Kuid koolitundide jaoks on nüüd olemas lauaarvuti. Õnneks lasteaias pole sellist abivahendit veel vaja.

Tallinna ja Harjumaa Suurperede liit? Kui palju sellesse kuulumine aitab elu ja olmet korraldada? Kas ja kui palju suhtlete teiste suurte peredega?

Pojad Ott (20), Oskar (14), Rudolf (12) ja Randolf (5). Fotod Marje Kärner 

Liit korraldab näiteks mööbliringlust. Sealt olen kappe-voodeid saanud. Ise oleme sinna ka üht-teist viinud. Ja mööbel läheb väga kiirelt ära. Riideabi on ka suur. Seega on ringlus väga oluline.

Toiduabi on täitsa arvestatav. Toidukastis on tavaliselt lihatooted, sai-leib, puu- ja köögiviljad, erinevad valmistoidud ja veel nipet-näpet.

Toidukastide jagamine on jaotatud Liidus kolmele päevale – reede, laupäev ja pühapäev.

Olen ise ka liidus toidujagamisel vabatahtlik. Koos meeskonnaga toimetan seal paaril laupäeval kuus. Liidu ruumides Leiva tänaval toimetab ka riideait ehk riideringlus. Sinna on ka väljastpoolt liitu päris palju annetatud.

Kas emad ja eriti suure pere emad on praeguses Eestis hästi väärtustatud?

Praegu ongi pingeline olukord. Oled ise nii paljude asjadega hõivatud, et ei panegi sageli väärtustamist väljastpoolt tähele. Emadepäeval antakse välja Aasta ema tiitel. See on loomulikult hea.

Kui ise rohkem ringi vaadata, näeb ehk märkamist-väärtustamist rohkem. Aga seda on ka praegu parasjagu. Ikka antakse abi. Aga eks ise peab ka paljuski hakkama saama. Täna läks nii, homme läheb aga veel paremini.

Mida soovite emadele? Ja neile, kes veel ei ole emad?

Ema tasub olla. Sest rõõme on selles elus palju. Kes pole ise ema, ei teagi lapse (laste) üle rõõmustada. Eks mõnikord on küll nii, et ei taha kedagi või midagi näha. Aga pärast seda tuleb jälle päike välja ning kõik on hästi. Sest lapsed ju aitavad sind ja toimetavad koos sinuga.

Minu pojad toimetavad aias. Näiteks muruniitmine on nende töö. Nad teevad seda hea meelega, sest siis saavad nad murutraktoriga sõita. Meil on küülikud ja poisid on abiks heinategemisel. Samuti aiamaa rohimisel ning köögiviljade korjamisel. Abikaasa Tõnis on ka tubli ja tõsine töömees ning saab kõigi töödega hakkama.

Mina teen hea meelega käsitööd — heegeldan, koon telgedel vaipu, teen savitööd. Kui vaid aega ainult rohkem oleks. Kui kõigest argisest on väsimus, siis käsitöö aitab ka hästi.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.