Sügisel alustavad esimesed tulevased õpetajad ülikooliõpinguid. Sügisel jõuab oma esimeste õpilaste ette ka järjekordne lend diplomeeritud õpetajaid. Kui palju ülikoolitarkus klassiruumis aitab, millised on noore õpetaja kasvuraskused, kuidas tööst rõõmu tunda?

Olen olnud tegevõpetaja kolm aastat ja nagu mulle meeldib mõelda – esimene ehmatus on möödas. Kolm aastat Ameerika mägesid. Nüüd julgen juba käed lahti sõita. Selleks on vaja aga kogemust ja julgust, mis ei tule üleöö. Meenutamiseks loen oma päevikut ja mälestuste filmilint rullub lahti.

/…/ “Kas sa mõtled seda päriselt?” päris südamesõber, kes ei püüdnudki oma hämmingut kohvitassi taha varjata. Ja ega teisedki, kellele oma elukutsevalikust rääkisin, ennast tagasi hoidnud. “Kas sa tõesti tahad oma närve nii madala palga eest kulutada. Närvid ei ole taastuv energia”, “Nüüd on sulle kindlasti rikast meest vaja.”

Õpetajatööga kaasas käivaid eelarvamusi oli nii palju, et endalgi hakkas kõhe. Või isegi häbi. Enamjaolt olid eelarvamused seotud õpetaja madala maine ja palgaga. Kindluse tagasisaamiseks tegin endale üsna ruttu selgeks, et õpetajaameti halb maine on suures seoses iga inimese isikliku koolikogemusega. Kui koolis polnud tore, siis ilmselgelt oli see alamakstud ja närvivapustuseni viidud õpetaja süü. Nüüd näen ja tunnen, et õpetajaameti maine ja palk kasvavad iga aastaga. Häbi on asendunud uhkusega. Ma teen nii põnevat tööd! Üks päev peale tunde jäi üks tüdruk klassi natuke kauemaks kohmitsema. Kui kõik teised olid läinud, imbus õpilane mu laua äärde ja küsis: ”Mida päriselt õpetajaks olemine tähendab? Ma tahaks vist kah seda õppima minna.” Neljas klass! Vau!

Rasked lapsed, rasked klassid

/…/ Alles mõned päevad tagasi ostetud “Kaka ja kevad” on põhimõtteliselt räbaldunud. Näen, et seda on üritatud kokku teipida, aga lehed tahavad vägisi köidikuist lahti tulla. Kes tegi? Oli see lugeja ise? Või tema väikevend? “See on viimane kord, kui ma seda nõmedat raamatut loen. Siis ostan paberihundi ja lasen selle sealt tuima näoga läbi,” pobiseb õpilane konarliku lugemise vahele. See oli ilmselt lugeja ise… /…/

Õpetajaks õppides räägiti küll, et kindlasti puutume oma töös kokku õpilaste ja olukordadega, mis panevad meid proovile. Loengutes läbi mängitud rollimängud olid kindlasti abiks, kuid kogu (kooli)elu ei jõudnud ilmselgelt ülikoolis läbi mängida. Ja ei peagi jõudma. Teisalt pole me selleks, mida elu toob, kunagi päris valmis. Usun, et õpetajal endal peaks olema loomuomast tarkust, kavalust ja tunnetust, et erinevate olukordadega hakkama saada.

/…/ Appi! Tunni lõpuni on 15 minutit ja kõik planeeritud tegevused on tehtud. Üks õpilane juba haigutab ja vaatab aknast välja. “Tunnis ei tohi igav olla, sest muidu on see mahavisatud aeg,” kajasid õppejõu õpetussõnad mu peas. Appi! Mida ma teen? Olgu, keskendu! Lisatöö! Jah, just! Homme teen lisatööde riiuli ka! /…/

Ülikoolis saadud praktika on minu jaoks väga suure väärtusega. Viie ülikooliaasta jooksul oli mul võimalus vaadelda ja viia tunde läbi nii kaaslasega kui ka üksi. Seisin klassi ees, kus võis olla õpilasi vähem kui ühel käel sõrmi, teine kord jälle nii palju, et hiljem e-kooli täites ei mäletanud, kas õpilane oli kohal või puudus. Lõputu hulk minutite täpsusega ja detailideni välja töötatud tunnikavasid. Antud ja andmata tunnid võeti analüüsifaasis juppideks lahti, meetod meetodi haaval. See andis kooli tööle asudes kindluse.

Õpetaja tööpäev. Või ööpäev

/…/ Suhtekorraldaja töö. See on nii paganama väsitav. Palun palgake mulle abi. Ja sekretär! Tundide planeerimine kestab ööni… Lapsevanemad ootavad Stuudiumisse infokirja ja ma ei isegi ei ole jõudnud helistada muuseumi, et me tuleme ülehomme. Ei, homme! Juba? /…/

Alustava õpetajana olin pidevas tülis ajaga. Ajal oli alati rutt. Tean, et ma ei osanud seda planeerida, sest mul polnud aimugi, kui palju mingi asi aega võtab. Ma ei teadnud, et mõni telefonikõne lapsevanemaga võib kesta 27 minutit. Ma ei teadnud, et tihti võivad koosolekud kesta rohkem kui planeeritud ja probleemilahenduste ümarlauad ajaliselt laiali valguda. Ma teadsin küll, et tundide planeerimine hammustab suure tüki ajast, kuid ei uskunud, et leian ennast nii tihti öösiti arvuti taga silmi kissitamas ja õppematerjale koostamas. Ma ei teadnud, et pühapäevad on tööpäevad.

Nüüd ma tean mõnda lihtsat, kuid olulist tegevust, mis aitavad mul graafikus püsida. Ümarlaua läbiviijana teavitan täpse aja, mille jooksul tuleb kokkulepeteni jõuda. Peale tööpäeva lõppu ei vasta kõnedele, sõnumitele, kirjadele (vajab harjutamist). Ja mis kõige peamine – oskan ja julgen öelda EI!

Kuidas läheb, noor õpetaja?

/…/ Täna on märgiline päev. “Kätlin, kuidas sul läheb?” See on vist esimene kord, kui seda minult küsiti. Olen õpetaja olnud pool aastat. /…/

Seda küsis minult kauge sugulane, kellele ilmselt jäi silma mu väsimus ja loid olek. Tagantjärele mõeldes tundsingi ma puudust huvist, kuidas mul päriselt läheb. Oli vaja kuulajat, kes saaks aru. Ütleks sekka paar mõtet stiilis “oled-nii-tubli-olnud” mitte “küll-sa-hakkama-saad”. Jätta alustav õpetaja täiesti üksi kogu selle koormaga, mis esimestel aastatel on paratamatu, on ilmselt kooli poolt üks suurimaid möödalaskmisi.

Kõige parem, mida kool saab teha, on kindlasti määrata mentor, kes viitsib ja kellel on oskusi, suutlikkust ja aega alustava õpetaja aitamiseks. Oluline on noort tegijat tähele panna. Õpetajaks olemine ei ole mitte häbiväärne ja tüütu tööots, vaid õpilaste sõber, suunanäitaja ja maailma vahendaja.