Täna paneme proovile Sinu rööprähklemise ehk mitme asjaga korraga tegemise võime! Anname Sulle lihtsa ülesande: haara pliiats ja paber ning hakka pihta:

1. Kirjuta sõna “PSÜHHOBUSS” ja seejärel numbrid 1st 10ni.

2. Kirjuta „PSÜHHOBUSS“ tähthaaval nii, et iga tähe kirjutamise järel kirjutad teisele reale ühe numbri, taaskord 1st 10ni (P 1 S 2 Ü 3 jne).

   

   

   

   

   

   

Kumb ülesanne tundus Sinu jaoks ajakulukam? Mida Sa oma tulemustest järeldad?

Igapäevaelus ei kirjuta me kordamööda numbreid ja sõnu, vaid rööprähkleme teistsuguste tegevustega: kirjutame tähtsat aruannet, vastame vahepeal sõbra sõnumile, kiikame uudisteportaali, loeme sõbra uut sõnumit, vastame sellele ning sõbra vastust oodates jätkame oma poolelioleva aruandega. Sarnastes olukordades tundub sagedasti, et mitme tegevuse paralleelselt tegemine muudab meid efektiivsemaks ning jõuame nii rohkemate asjadega tegeleda. Kas selline rööprähklemine ehk multitaskimine võib osutuda asjalikuks abimeheks või saatuslikuks hukatuseks?

Keskendudes korraga vaid ühele tegevusele, jõuame selle kiiremini ja kvaliteetsemalt tehtud kui siis, kui üritame korraga teha mitut asja (allikas: Psühhobuss) 

Psühholoogiateadus oskab vastata

Rööprähklemine on meile juba nii harjumuspärane, et tihti me isegi ei pane tähele, et seda teeme. Meie töömälu aga küll. Varasemates artiklites kirjutasime, et töömälu hoiab meie mõtteis aktiivsena hetkel kõige olulisemat infot. Kuna mitmele asjale korraga oma tähelepanu fookust suunata ei ole võimalik, peab rööprähklemise puhul töömälu tegelikult ülesannete vahel ümber lülituma, sest muudame oma tähelepanu fookuses olevat asja/tegevust. Seega võiksime rööprähklemist nimetada hoopis tegevuste vahel kiireteks ümberlülitumisteks. Selle tulemusena teeme rohkem vigu kui mõlemat ülesannet eraldi tehes. Lisaks võtavad ümberlülitumise tagajärjel mõlemad ülesanded enamasti kokku rohkem aega kui eraldi tehtuna.

Praeguses katses olid ülesanded võrreldes meie tavapäraste töö- ja igapäevaeluülesannetega väga lihtsad ja konkreetsed. Tõenäoliselt tundsid juba niivõrd kerget ülesannet tehes, kuidas iga ümberlülitus tõmbas korraks su tempo maha ning nõudis natuke mälus sobramist: “kuhu ma enne jäingi?”. Iga kord, kui oma koduse töö kirjutamise vältel telefoniteateid kiikad või sõbrale vastad, võtab kirjutamisega jätkamine aega ning vaimset pingutust.

Inforohkes maailmas tahaksime aga igast hetkest võtta maksimumi ning see tundub tihti saavutatav ainult iga vaba hetke mitme erineva tegevusega täites.

Mida peaks silmas pidama, kui tundub, et rööprähklemisest ikkagi loobuda ei saa?

1. Vahel on rööprähklemine eluohtlik, isegi kui ise usume, et kõik on kontrolli all. Näiteks autoroolis ei ole vahet, kas kasutame jutustamiseks hands free seadet või hoiame telefoni käes – mõlemal juhul peab meie töömälu end rääkimise ning autojuhtimise vahel ümber lülitama. Liikluses üldiselt võib ka tuttavat teekonda läbides iga millisekund osutuda eluliselt oluliseks ning seega pole selles olukorras lisaaega, mil oma tähelepanu ümber lülitada. Lisaks on jutu rääkimine ning auto (või ka jalgratta) juhtimine tunduvalt keerukamad ja rohkem töömälu koormavad ülesanded kui eelnev “PSÜHHOBUSS / 1-10” katse.

2. Rööprähklemise asemel organiseeri oma aeg ja tegevuste järgnevus. Mõistlik on panna oma päevased tegevused kirja ning neid prioriteetsuse järjekorras tegema hakata – sel juhul ongi sul korraga tegemiseks vaid üks tööülesanne ning ka ülejäänud vajalikele tegevustele on määratud oma aeg.

3. Mida sarnasemate tegevustega rööprähkleme, seda kergemini võivad meie tegevustes vead ilmneda. Teksti lugemisega paralleelselt juuste kammimine häirib sind oluliselt vähem (peaaegu märkamatult) kui teksti lugemise vahepeal mõnele meilile või sõnumile vastuse kirjutamine.

Allikad:

Just, M. A., Keller, T. A., & Cynkar, J. (2008). A decrease in brain activation associated with driving when listening to someone speak. Brain Research, 1205, 70–80. https://doi.org/10.1016/j.brainres.2007.12.075

Kushleyeva, Y., Salvucci, D. D., & Lee, F. J. (2005). Deciding when to switch tasks in time-critical multitasking. Cognitive Systems Research, 6(1), 41–49. https://doi.org/10.1016/j.cogsys.2004.09.005

Rubinstein, J. S., Meyer, D. E., & Evans, J. E. (2001). Executive control of cognitive processes in task switching. Journal of Experimental Psychology: Human Perception and Performance, 27(4), 763–797. https://doi.org/10.1037//0096-1523.27.4.763