Saada vihje
Mitme kandi ja kultuuriga Valgevene (0)
Article title
Autahvel Navahradaki kesklinnas. Samas kõrval asub kunagises sünagoogis õnnepalee. FOTO: Allar Viivik
Kui palju me teame Ida-Euroopa ühest suuremast maast ehk Valgevenest? Ilmselt ainult mõningaid asju. Et riiki juhib presidendina juba 25 aastat endine kolhoosiesimees Aleksandr Lukašenka ning tal on suur võim. Et opositsioon pole just eriti tugev, kuid see-eest on eksiilriigipea. Ta esindab märtsis 1918 välja kuulutatud vabariigi järjepidevust.

Riigis kehtib siiani plaanimajandus ning kõrgeima karistusmäärana surmanuhtlus. Veidi vähem kui 15 aastat tagasi võeti uuesti (väikeste muutustega) kasutusele Valgevene NSV-aegne sümboolika.
Et Ukraina rahuprotsess (mis pole eriti kuhugi jõudnud) algas Minskis. Et riigis elab peaaegu 10 miljonit inimest, neist 2 miljonit pealinnas Minskis. Pindalalt on Valgevene Eestist viis korda suurem. Ja võib-olla veel ühte ning teist. Vanemad muusikasõbrad mäletavad kindlasti ansamblit Pesnjarõ. Spordisõbrad aga omaaegset korvpallimeeskonda Minski RTI. Tehnikainimesed aga superkallureid BelAZ ning traktoreid Belarus.

Aga oma silm on endiselt kuningas ning see kehtib ka reiside kohta. Lennukiga on loomulikult Valgevenele külla sõita kõige mugavam. Pealegi kehtib Minski lennujaama saabunutele riigis viisavabadus. Kuid seekord valis autor Tiit Reiside pakutava bussisõidu läbi kolme Balti riigi Grodnosse ehk kohalikus keeles Hrodnasse. Sealt edasi läbi väikelinnade Minskisse.

Mitu kultuuri koos

Kui 13. augusti läbisõit Eestist, Lätist ja Leedust lähevad libedalt, siis Valgevene piiripunkt on klassikaline vana aja piiriületuspaik. Giid Gennadi hoiatab võimaliku suurema kontrolli eest: kotid valgustatakse läbi ning asjad tuleb ka ette näidata. Õnneks pääseb reisiseltskond suhteliselt kiirelt ning Leedu ja Valgevene piiripunktide läbimine võtab aega vaid poolteist tundi.
Vahepeal räägib giid turismist Valgevenes. Mullu külastas riiki veidi üle 400 000 välisturisti. Sõidab ka Riia-Minski-Kiievi rong. Millegipärast ei ole seda pikendatud Tallinnani. Ilmselt vanemad eestlased mäletavad veel Minski rongi Tšaika ehk Kajakas. Sellega sai sõita Tallinnast Tartusse ainult kolme tunniga.

Teed muutuvad piiri ületades veidi kehvemateks. Sõiduradasid on suurtel magistraalidel küll neli või kuus, kuid buss põrutab millegipärast muhkudel või aukudel sagedamini, kui EL-is. Tasuda tuleb ka teedemaks.

Esimene linn ehk Hrodna tervitab eestlasi sooja ilmaga. Nii selles kui järgmistes väikelinnades põimuvad poola, leedu ning valgevene kultuurid. Samuti ka NSVL-i aastad. Seda on märgata ennekõike ehitustes: katoliku ning õigeusu katedraalid kõrvuti 1950–60-ndate kvartalitega. Lisaks näeb Hrodnas 1970ndatel ehitatud teatrit, mida kohalikud hambamehed nimetavad “Gediminase krooniks”. Sarnasus on tõesti hämmastav. Lisaks töötab linnas Valgevene vanim loomaaed.

Aastal 1795 pandi linna uues linnuses punkt Poola kolmele jagamisele. Kuningas Stanisław August Poniatowski oli lahkunud Varssavist ning siirdus Vene tragunite saatel Hrodnasse Vene asevalitseja hoolduse ja järelevalve alla. Siin loobus mees ka ametlikult troonist.

Leedulaste vana pealinn

Poolaga oli linnal tegemist ka 20. sajandil. 18 aastat kuulusid Lääne-Valgevene ning Lääne-Ukraina just selle suurriigi koosseisu. Meile omariikluse kaotamise toonud MRP ühendas kõik need alad toonaste Valgevene ja Ukraina NSV-dega.

Samas kandis ehk Grodna oblastis asub leedulastele tähtis linn ehk Navahradak (varem ka Novogorodok). 13. sajandil tegi Leedu suurvürst Mindaugas sellest enda residentsi. Kohaliku giidi Sergei sõnul vaidlevat leedulased ja valgevenelased siiani “sõbralikult”, kus Mindaugas krooniti. Kohti on välja pakutud koguni 14. Navahradaki linnus on praeguseks pea täiesti kadunud. Alles on vaid varemetes torn ning maketina üles ehitatud teinegi torn. Otse linnamäe kõval seisab keskaegne katoliku katedraal.

Linnaväljakul võib näha, kuidas erineb 18.–19. sajandi ehitistes slaavi ning juudi kultuur. Valgevene alade linnades oli toona suur juudi kogukond. Kui slaavlaste hoonetel on tänava pool eesruumid, siis juutidel on tänava poole just tähtsamad ruumid. Juudid töötasid kaupmeestena, juveliiridena ning meistrimeestena. Suhtlemine klientidega käis töökodades või kontoris, kuhu sai astuda otse tänavalt. Linnaväljak on säilinud enam-vähem tervikuna. Vaid vana raekoda lammutati pärast sõda, et selle asemele rajada kultuurimaja. Juudi sünagoogis toimetab aga tänaseni abielude registeerimise õnnepalee…. Kontrastid missugused.

Kultuuride läbipõimumisest saab aimu veel kahe suurmehe elust. Veebruaris 1939 sündis Grodna lähedal Czesław Juliusz Wydrzycki. Aastakümneid hiljem sai ta tuntuks Poola muusika suurkuju Czesław Niemenina, võttes uue nime sama nimega jõelt. Samast kandist oli pärit Venemaa suure lauliku Vladimir Võssotski vanaisa, kes läks hiljem Moskvasse.
Aga Lääne-Valgevene pole veel kogu riik. Et viiendik elanikest on pealinnas Minskis, siis järgmisel korral ka sealsest elust.

Valik hindu Valgevenes

• kommikarp 5–6 rubla.
• leivapäts 1–1.20 rubla
• kümme muna 1.20–1.90 rubla
• pooleliitrine viinapudel 5.90–9 rubla
• pudel õlut 1.20 rubla
• kartuli kilo 1–1.20 rubla
• liiter bensiini A95 1.63–1.65 rubla
• suveniirmagnetid 50 kopikat – 5 rubla
• pilet ansambli Pesnjarõ juubelikontserdile oktoobris, kuni 50 rubla
• teler 340–2200 rubla
• Minski metroopilet 65 kopikat

Rahakurss: Üks euro on võrdne kahe kohaliku rublaga.

Keskmine palk on riigis 500–600 rubla, keskmine pension 380 rubla ja rahvapension 190 rubla.

 

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.